ARVUSTUS | Vene ajalooline draama "Piitsavars" on nagu värske tuulepuhang kinolinal
“Piitsavars” räägib üldistades posttraumaatilisest stressist ja inimese õnne ning läheduse otsingutest ajal, mil mitte millestki tuleb üles ehitada uus elu. Sõda inimestes ei ole läbi, kuigi see uus sõda, tõesti, on teisttüüpi. Millelegi tuleb rajada uus elu, aga millest kinni hoida, kui kõik on justkui lõhki kärisenud? Mille külge klammerduda, millest kinni hoida, kui kõik justkui libiseb käest? Sõjas olid omad reeglid, isegi kui need olid ebainimlikult julmad, millised on aga reeglid pärast sõda? Inimene peab oma mõttemaailma, peaaegu, et olemuse järsku ümber kohandama, kuid küsimus on kas see on võimalik? Nõnda meenutab lugu mõneti kadunud põlvkonna lugusid, sest on vähemalt osalt kantud sarnastest tunnetest - ilust ja valust ja murtusest.
Olen mõningate aastate jooksul püüdnud vältida Teist maailmasõda puudutavate filmide vaatamist, neid on olnud lihtsalt liiga palju ja näib, et see on ka siiani lõpmatu inspiratsiooniallikas filmitegijatele. “Piitsavars” aga ei ole ka laiemalt sõjakoledusi või sõjajärgsust kujutavate filmide hulgas tüüpiline ja suudab üllatada nii sisulise kui vormilise värskusega.
28-aastane režissöör Kantemir Balagov on ammutanud inspiratsiooni Svetlana Aleksijevitši romaanist "Sõda ei ole naise nägu” ning keskendub kahe naise kogemusele ja tunnetele sõjajärgses Leningradis. Filmi nimitegelane, ebamaiselt pikk ja kleenuke pigem oma sisemaailma hoidev Iia ehk piitsavars, töötab rindelt naasnuna haiglas õena. Haiglas, mille patsientidest on veel suur osa sõjast pääsenud mehed. Iia elu on justkui rahulik, kuigi seda läbivad tema kummalised haigushood, jäänuk mida ta kannab sõjast. Ta elab ühiskorteris ühes toakeses koos kolmeaastase poja Pašaga.
See õhkõrn melanhoolne rahu kiht kaob, kui laps õnnetult sureb ning äkitselt saabub Iia elujanulisem punapäine rindesõbranna Maša. Naisi seob peale sõpruse ka Paša ja tolle hukk, kuid lapse kaotus ei ole filmis lõpp-punkt, lein ei ole selle sisu, vaid põhisündmuste ahela alguspunkt. Võiks isegi mõelda, et lapse surma suhtutakse filmis liialt möödaminevalt, kuid see sobitub maailma, mis on näinud nii palju surma. Inimesed on kaotanud teatud emotsioonid ja muutunud pragmaatilisemaks.
Naisepilgu joonib filmis alla 24-aastane filmioperaator Ksenija Sereda, kelle jaoks on tegemist debüütmängufilmiga. Sama kehtib kahe väga andeka peaosalise, Viktoria Miroshnichenko ja Vasilisa Perelygina, kohta. Siiski ei saa öelda, et nn. naise perspektiiv või pilk oleks ainus, mis filmist erilise teeb - kogu lähenemist läbib teatud vabadus ja julgus minna oma teed. Vabam tõlgendus ja osa ajaloolise suisa kõrvale jätmine on ilmne. Kuigi me räägime konkreetsest ajaloolisest perioodist ning filmis on taasloodud toonast maailma paiguti väga täpselt, on sellega ka ümber käidud omasoodu. Näiteks lipsab filmist vist ainult korra läbi mõiste “suur juht” ja “NKVD” - muidu on pea kõik toonane ideoloogia ja sümboolika kõrvale jäetud.
See tekitab omakorda teatud fiktsionaalse sürreaalse maailma, mis ainult osalt räägib olnud sündmustest. Taoline sürr-maailm aga sobib filmi kui rusikas silmaauku - on ju selle põhirõhk siseilmadel ja tunnetel. Nii nagu peategelased on ka kogu see linn koos elanikega teatud mõttes vaimselt haige ja puretud. Kuid miski ei ole filmis ülepingutatud, liiga rõhutatult dramaatiline, vaid pigem vaikselt hillitsev, endast märku andev. Nii nagu kuskilt korraks meenub Anna Karenina või tõstab pead sõjast puutumatu aristokraatik jäänuk, mis ilmselgelt on pandud vastanduma töölisklassile.
Üks kõige üllatavamaid ja meeldejäävamaid momente on filmi kunstiline pool ja just värvipalett. Kui haigla ühe põhilise sündmuspaigana ongi ehk tüüpilisemalt luitunud ja depressiivsem, siis Iia väike tuba ühiskorteris on kui astumine Pedro Almadovari filmi. Intensiivsed ja erksad veripunane ning mürkroheline on värvid, mis kanduvad toast ka mujale ja saadavad meid, olgu selleks kampsuni või seinavärvi või ka ninast immitseva verenirena. Värvimaailm ja kontrastid lummavad. Sisemist ängi ei ole vaja olnud rõhutada morboiidse või tuhmi nutuse koloriidiga.
Film on nii vormilt kui sisult julge ja meeldejääv, kuid ka tunnetuslik. Nii nagu režissöör on öelnud: film on koht pigem tunnetele kui mõtetele ning teda filmitegijana ei huvita, mida tegelased mõtlevad, vaid see, mida nad tunnevad. Nii on ka “Piitsavars” kantud tugevatest tunnetest ja siseheitlusest. Nii palju avaldub näitlejate ilmetes ja olekus, nende kurnatus aga ka võitlusvaim ja sitkus. Mõlemad on nii tegelastena meeldejäävalt üles ehitatud, aga ka näitlejate poolt filigraanselt ekraanile toodud. Need kaks on nii eriilmelised, et on juba puhtvisuaalselt koos mõjusad. Aga nii on kogu filmiga - pea iga kaader võiks olla foto või maal sinu seinal.
Kui midagi filmile ette heita siis seda, et meeskõrvaltegelased on jäänud kohati liiga perifeeriasse. Näiteks jääb haiglas töötav arst, kellega piitsavarrel on teatud usaldus ja ehk isegi ka sõprussuhe, hämaralt poolikuks.
Vaadates murdsin pead - kuidas see lugu lõppeda saab, kus on see koht, kuhu saab panna punkti? Mõneti ehk ongi see punkt ebatavaline, lõputa lõpp, kuid sobilik. Igal juhul - elu pärast sõda ei näi olevat lihtsam. Ka siin tuleb võidelda, et leida tee õnneni. Ometi ei ole, nagu need erksad värvid ka filmis näitavad, kõik kadunud - elu ei ole täiuslik ja ka inimesed mitte, kuid selles ebatäiuslikkuses on oma ilu. Ja elu jätkub ning kestab edasi.
