ARVUSTUS | "Jokker" on vägivaldne, vastik ja rõve film, aga mida te siis ootasite?
Todd Phillipsi "Jokkeri" ("Joker") kohta on palju öeldud, ja kuigi suurem osa maailma filmikriitikuid pole filmist nii heal arvamusel kui kinopublik, siis Eesti erinevate väljaannete arvustuste autorid on siiani olnud peamiselt ühel ja samal arvamusel: "Jokker" on teistsugune koomiksifilm, lausa hoiatusfilm, mida tuleks vaadata kaine peaga ja hinnata väljaspool igasuguseid superkangelasefilme, sest see pole lugu kangelasest, vaid Batmani suurimast vastasest Jokkerist, kes on olnud koomiksites, filmides, videomängudes ja animatsioonides kogu aeg vägivaldne sotsiopaat, aga ainult talle keskenduva filmi kujul näeme teda sellisena esimest korda.
Pea 80 aastat tagasi sündinud Jokkeril on mitu nime ja sünnilugu, sest teda pole kunagi otseselt defineeritud ühese karakterina. See on osalt ka tema võlu. Mis temaga juhtus? Kus ta sündis? Kes olid ta vanemad? Mida ta tahab? Nendele küsimustele on aegade jooksul antud väga erinevaid vastuseid, aga mitte ükski neist pole olnud see üks versioon, millest tema puhul edaspidi tõukuda.
Todd Phillipsi "Jokker" ei seostu kuidagi DCEU (DC Extended Universe) filmidega nagu "Terasmees", "Batman vs Superman. Õigluse koidik", "Õigluse liiga", "Suitsiidisalk", "Wonder Woman", "Aquaman", "Shazam" ja veel valmimisjärgus olevate Robert Pattinsoni "Batmani" ja Margot Robbie filmiga "Birds of Prey". See neist täiesti eraldiseisev film, mida kunagi soovis produtseerida ka Martin Scorsese enne kui "The Irishmani" peale üle kolis, ei anna ka seekord Jokkeri sünni kohta ühest vastust. See on taaskord üks variant paljudest nii nagu on olnud kõikides filmides, mängudes, koomiksites ja animatsioonides.
"Jokkeri" tekitatud vastukaja vaadeldes on kõige hämmastavam vahest see, et nii kinopublik kui ka kriitikud on üllatunud, et film on verine, rõve, vägivaldne, nihilistlik, vastik ja puudutab teemasid, mida pole teinud ükski varasem DC film. Miks me üllatunud oleme? Jokker on koomiksites tapnud inimesi nii kättemaksuks kui ka enda lõbuks. Ta murdis Frank Milleri 1986. aasta koomiksis "The Dark Knight Returns" omaenda kaela, kui Batman ta sandistas. Ta on inimesi nülginud, tapnud beebit hoidva ema, mõrvanud politseinikke, lasknud õhku lapsi täis kooli ning teinud tõenäoliselt iga jubeduse, mida suudame välja mõelda.
Nüüd aga jõudis kinodesse esimene film, mis keskendub ainult Jokkerile ning paljud on üllatunud, et niivõrd võika ajalooga tegelase üks versioon sünniloost või siis eellloost on samuti haige lugu haigest mehest, kes muutub aina haigemaks, kuigi peaks olema vaimuhaiglas ja ravi saama. Üllatus on aga põhjendatud, sest oleme harjunud, et Jokker saab alati karistada ja seda peaasjalikult Batmani abil, aga seekord pole pimeduse rüütlit, sest ta on alles laps ja see Jokker pole tõenäoliselt see kuritegelik geenius, kellega hakkab täiskasvanud Bruce Wayne kogu oma karjääri jooksul pidevalt rinda pistma.
See Jokker tähistab lihtsalt seda, mida antud karakter sümboliseerib ja mida endaga kaasa toob. Jokkereid on alati olnud mitu, tal on alati olnud mitu nime, nägu ja sünnilugu, sest pole midagi hirmsamat, kui see, kui me ei mõista ega oska selgitada, mis paneb selle tegelase tiksuma, mis teda motiveerib ja mis on tema eesmärk.
Pärast seda, kui "Jokker", mille peaosas särab rolliga Oscarit jahtiv Joaquin Phoenix, linastus Veneetsia filmifestivalil (ja võitis seal ka parima filmi auhinna) ja Toronto filmifestivalil, kerkisid üles murettekitavad teated, mis said alguse meediakajastusest ja filmis kujutatud tegelase tekitatud vägivalla kritiseerimisest ja ka sellest, et film ei anna Jokkeri tegudele otsest hinnangut ega mõista teda ka hukka, vaid laseb talle kaasa tunda ja teda haletseda.
Nimelt kujutab "Jokker" ühe mehe psühholoogilist mandumist niivõrd kaugele, et too muutub nihilistlikuks anarhistiks-sotsiopaadiks, kes hakkab oma tegudega endale adumata ühiskonnas kaost ja vägivalda levitama. See pole harjumuspärane lugu koomiksitest, animatsioonidest, filmidest ja videomängudest tuntud Jokkeri karakterist, kes tavaliselt võitleb Batmaniga nii nagu oleme näinud Tim Burtoni esimeses "Batmani" filmis, Christopher Nolani "Pimeduse rüütlis" ("The Dark Knight", 2008), 60ndate teleseriaalis ja filmis, erinevates videomängudes ja koomiksites.
See on lugu Arthur Fleckist, kes üritab ühiskonnas hakkama saada, aga kui see tal ei õnnestu, võtab ta endale vägivaldse Jokkeri näo ja kuju, sest sellisena tunneb ta end lõpuks ühiskonna osana. Film ei ürita väita, et ühiskond on Jokkeri sünnis süüdi, aga just Arthur nii tunneb. Peategelase arusaamale maailmast film keskendubki. Me ei näe pea ühtegi teist maailmanägemust peale tema oma, sest see on tema film, see on tema lugu ja tema arusaam asjadest. Filmitegijad on teadlikult hoidunud hinnangutest ja hukkamõistust, sest nende silmis oli olulisem näidata ühe vaimselt haige, elu suhtes alla vanduva ja kõiges teisi süüdistava mehe teekonda põhja.
See on ka üks neist osistest, mis paljusid hirmutab. Kas see tähendab, et film heroiseerib Jokkerit ja tahab, et publik teda mõistaks ja talle kaasa tunneks? See kõik sõltub, kuidas vaataja filmi enda jaoks tõlgendab. Ma tundsin Arthurile kaasa, mõistsin tema käitumist, aga mitte kordagi ei elanud ma tema vägivaldsele teekonnale kaasa, sest mida rohkem ta kõige suhtes alla andis ja mida enam Jokker temas pead tõstis, seda rohkem ma teda haletsesin.
Asi pole selles, et ühiskonda ta hülgas, vaid pigem selles, et ta hülgas iseennast. Ta ei tahtnudki tegelikult olla tervem või olla hea inimene. See ongi film ühe tegelase teekonnast mõistmaks, et selline ta ongi. Selleks ta siia ilma sündiski. Et olla Jokker. Et olla kaose agent. Eks see tõdemus hirmutabki, sest paljud pole Jokkerit kunagi sellise pilguga vaadanud, aga kui natukenegi piiluda karakteri ajaloo erinevatesse peatükkidesse, siis on selge, et Jokker pole kunagi olnud lihtsalt üks paha tegelane koomiksites.
"Jokker" sõltub hämmastavalt palju ka kahest Martin Scorsese filmist, milleks on "Taksojuht" ("Taxi Driver", 1976) ja "Komöödiakuningas" ("The King of Comedy", 1982). Mõlema peaosas oli Robert De Niro, kes kehastab "Jokkeris" Arthur Flecki iidolit ja populaarset saatejuhti ehk seda sama tegelast, kelleks soovis saada De Niro kehastatud "Komöödiakuninga" peategelane Rupert Pupkin. Ka "Jokkeri" peategelane soovib sarnaselt Pupkinile jõuda tähelepanu keskmesse, lasta meedial end rahva teadvusesse tõsta ja tunda ennast millegi osana.
Arthur Fleck tahab olla koomik, sest seda on talle ema kogu elu sisendanud, aga see ei tule tal hästi välja, sest tema arusaam huumorist on nihestunud, tema elu on nii traagiline ja hinge vaevav, et sotsiopaadi õpikunäitena peab ta õppima mitte ainult seda, kuidas koomikuna käituda, vaid ka seda, kuidas inimestega suhelda.
Kui Tim Burtoni esimeses Batmani filmis põhjendati Jokkeri igavest naeratust kemikaalidesse kukkumisega ja Christopher Nolani "Pimeduse rüütlis" näole tõmmatud haavadega, siis uues "Jokkeri" filmis on kasutusele võetud hoopis teine lähenemine. Nimelt on Jokkeril neuroloogiline häire, mistõttu tekivad tal ülimalt valusad naeruhood, mida on väga raske peatada. See põhineb aga reaalselt eksisteerival ja väga haruldasel neuroloogilisel häirel, mis tekitab kontrollimatut naermist, nutmist ja ka mõlemat korraga.
See esineb inimestel, kellel on olnud näiteks insult või kes kannatavad Parkinsoni käes. Jokkerit kehastav Phoenix jälgis patoloogiliste naeruhoogude all kannatavaid inimesi ning nii sündiski tema versioon Jokkeri kurikuulsast naerust. Seda häiret kasutatakse ühelt poolt kaastunde tekitamiseks, kui Arthur ei suuda stressi tekitavates olukordades naermist lõpetada. See tekitab talle silmnähtavat ebamugavust, valu ja piina. Hiljem, kui Arthuris Jokker pead tõstab, mõistab ta, et see valulik naermine, mis on teda kogu elu lapsepõlvest alates piinanud, pole tegelikult needus, vaid õnnistus. Ta mõistab, et see ongi osa tema elust. Ta ei ürita enam naeru tagasi hoida või seda peita või seda teiste ees vabandada, vaid embab seda kui tema tõelise minana, mida ta on kogu elu näinud haigusena.
"Jokker" ei tee karakteri käsitluse poolest midagi teistmoodi. Selliseid filme on ka varem olnud. Stanley Kubricku "Kellavärgiga apelsin" ("A Clockwork Orange”, 1971), Joel Schumacheri "Langemine" ("Falling Down", 1993) ja Oliver Stone'i "Sündinud tapjaks" ("Natural Born Killers", 1994) on vaid mõned näited filmidest, mis tekitasid omal ajal üsna sarnase meediakajastuse, kus filme nimetati vägivalda õhutavateks ja ühiskonnas toimuvaid rahutusi ära kasutavaks.
Asi on pigem selles, et mitte kunagi varem pole tehtud niivõrd psühholoogilist ja vägivaldset filmi popkultuuri igast otsast läbi imbunud tegelasest. See on sama tegelane, kes astus üles ka lastele suunatud "Lego Batman Filmis" ("The Lego Batman Movie", 2017), kus teda kujutati hoopis teises ja palju leebemas ja lõbusamas valguses.
Nüüd on meie ees film, kust võib ära võtta Jokkeri, DC koomiksite ja Batmani seose ja midagi sellest ei muutuks. See on ikkagi "Taksojuhi", "Kellavärgiga apelsini", "Sündinud tapjaks", "Langemise" ja paljude teiste sarnaste filmide stiilis lugu vägivallast.
See kõik ei tähenda, et "Jokker" oleks perfektne film. Sugugi mitte. Režissöör Todd Phillipsi, kes on peamiselt tuntud "Pohmaka" ("The Hangover") triloogia poolest, jaoks on tegu esimese filmiga, mis nõudis temalt süvitsi teemadesse ja karakterisse laskumist. Oma osa nõudis ka erakordne karakternäitleja Joaquin Phoenix, kes kaob Jokkeri rolli nii sügavale, et näitlejat ei tunnegi enam ära.
Phoenix, kelle parimad rollid pärinevad Paul Thomas Andersoni filmidest "Meister" ("The Master", 2012) ja "Loomupärane pahe" ("Inherent Vice", 2014), on nõudlik näitleja ning seda on tunda filmi pea igas stseenis, mis kõik muutusid filmimise käigus, sest stsenaariumisse kirjutatu oli kas liiga lihtne või otsekohene. Need kaks viimast iseloomustavat külge painavad siiski filmi edasi, sest Phillips justkui ei usalda ennast ja publikult ning korrutab kogu aeg üle asju, mis on juba selged või mis vajaksid just kaadris toimuva abil lahkamist, aga mitte teksti kujul selgitamist.
See kajab läbi dialoogides, Arthuri muserdava elu kujutamises ja eriti filmi täiesti ebavajalikus viimases stseenis, mis lõhkus natuke seda illusiooni, et tegu pole tavalise koomiksifilmiga. Film oleks pidanud lõppema seal, kus ekraan läks mustaks ja taustal kõlas ainult Jokkeri naer. Siiski peab režissöörile au andma, et suutis Warner Brosi veenda teha selline koomiksifilm.
Hingekriipiva "Tšernobõli" muusika autor Hildur Guðnadóttir sai ülesandeks teha muusika ka "Jokkeri" jaoks ja seda puhtalt stsenaariumi põhjal. Muusikat kasutati võtetel mitmete stseenide filmimise taustal ning selle tulemusel sündisid nii mõnedki hetked, mis ülendasid seda, mis oli kirjas stsenaariumis.
Guðnadóttiri suurepärane muusika kaotab suure osa oma võlust, kui režissöör otsustas nii mõnegi stseeni puhul rõhutada ainult muusikat. See tähendab, et kui muusika ära võtta, siis ei tööta ka stseen. Tegelikkuses peaks kaadris toimuv olema mõjus ka mustvalge tummfilmi tasandil ehk ilma värvi ja helita. Õnneks laseb režissöör rääkida Phoenixi liigutustel, näoilmetel ja kogu tema näitlejavõimekusel.
"Jokker" on kompleksne film, mis ei võta pooli, ega kutsu üles ka vägivallale. Pigem tekib küsimus, miks oleme veendunud, et üks film võib seda teha? "Jokker" pole poliitiline film, mis ülistab vägivalda. See on lugu vaimhaiglasse kuuluvast manduva vaimse tervisega mehest, kes asub vägivaldsele teekonnale, kui kõik tema soovid, unistused ja ihad jäävad täitmata. See on ka hoiatusfilm sellest, mis juhtub, kui eirame katkiseid inimesi nagu Arthur Fleck.
Kui pärast Nolani "Pimeduse rüütlit" oli tunne, et enam pole vaja uut Jokkerit, siis see film tõestas vastupidist ja kui "Tasujad: Lõppmäng" tundus esialgu nagu aasta oluliseim koomiksifilm, siis seda on hoopis "Jokker".
