Kerge sissejuhatus

Järjekordselt hääletasin ma-ei-tea-kust-kohast-ja-kellega - jõudsin umbes ühe paiku öösel Atambua linna, mis asub Indoneesias Ida-Timori piiri ääres. Selleks hetkeks oli päris selge, et mu Indoneesia viisa ei kehtinud enam ja piir oli niikuinii eelmisel päeval kell 17.00 õhtul kinni pandud. Ma aga otsustasin nii kiirelt kohale jõuda kui vähegi võimalik, et piirivalvuritele lolli mängida. Piirini oli umbes 17 kilomeetrit ja hakkasin jalutama.

Kohtasin küla vahel kahte motikaga venda, kes olid mu juttu kuuldes šokeeritud ja arvasid, et ma saan mägedes surma, mul aga raha polnud, oli öö ja teadsin, et kiire sammuga peaksin vara hommikuks piirile jõudma küll. Nad aga ei suutnud seda uskuda ja otsustasid mu ära visata. Hüppasin siis ühe venna motika peale ja teine tuli igaks juhuks kaasa. Jõudsime kahe paiku öösel piirile, mille kõik väravad olid kinni ja ühtegi valvurit ka kuskil näha ei olnud. Hüüdsin vendadele „Allahu Akbar“ ja nii need motikad pimedusse kadusidki.

Nägin eemal maju, mõtlesin, et ehk saan kuskile pikali visata. Jalutasin valguse poole ja olin teinud järjekordselt sama vea, olin sattunud keset ööd agressiivse koerakarja keskele, kes tahtsid mind ära süüa. Vehkisin ja karjusin seal, taganesin kuni jõudsin piiri sissesõidu väravateni, millest ma väga kiirelt üle ronisin. Olin sattunud Indoneesia ja Ida-Timori vahelisse piiritsooni, aga mis mul üle jäi, mõtlesin veel, et kui siin ka koerad on, siis pole vist midagi enam teha ja naersin.

Jalutasin mööda väikest rada mingi tulukese poole ja seal oli üks putka. Koputasin aknale, üks vahva piirivalvurivunts ärkas üles ja oli mind nähes väga üllatunud. Seletasin siis, kuidas sinna sattusin, ta oli aga väga ladna ja ütles, et saan seal olla ja et piiri ületamine hakkab hommikul kell kaheksa. Viskasin koti nurka, istusin selle peale, tegin Sampoerna sigaretti ja mõtlesin: aitab elu-nagu-filmis-seiklustest, võtan aja maha, magan päeval ja lähen õhtul Timoris kinno.

Hommikul mängisin piirivalvuritega umbes 6 tundi psühholoogilist mängu
anna-raha-siia-või-saadame-su-immigratsiooni - tahtsid 100 USA dollarit saada. Mul aga nii palju ei olnud. Leidsid mu tagavarast 30 ja suutsin nad ära rääkida, et mulle 10 alles jäetaks, sest muidu ma ei oleks saanud süüa ega bussi Dilisse. Võtsid siis 20 endale ja lasid mu väga hapude nägudega minema.

Tavaline kinopäev

Saabusin Ida-Timorisse ja kohe taheti mulle 20 dollariga mingit eraautot pähe määrida, mis pealinna viiks. Ma aga jalutasin sealt kiire sammuga minema ja kohtasin kohalikke, niinimetatud ärimehi (kuldkettidega ja puha), kes mu 113 kilomeetrit tasuta Dilisse ära viskasid.

Võtsin paariks päevaks kõige odavama hosteli, mis oli umbes poole kallim kui mujal Aasias (6 dollarit öö), aga muidu tavaline värk: lutikad, prussakad jooksid mööda seina ja kuskilt krohvi kukkus. Ütlesin hosteli omanikule, et pärast maksan, et võtan kuskilt raha välja. Läksingi siis pangaautomaadi otsinguile ja tuli välja, et Ida-Timoris ei saa Masteri deebetkaarti kasutada, ainult Visa krediitkaart töötab. See tähendas, et mul oli kuuks ajaks ainult 10 dollarit. Mõtlesin, et tavaline värk, et pool Aasiat ilma rahata hakkama saanud, küll siin ka ellu jään. Läksin siis hostelisse tagasi ja üritasin omanikuga välja nuputada, et huvitav kuidas maksta nüüd saaksin. Sain talle PayPaliga ülekande teha, sealjuures maksin kõrgema hinna, et ta saaks mulle hiljem sularaha anda.

10 dollarit oli aga hetkel taskus ja osa sellest otsustasin kino peale kulutada. Aasias on kinopileti hinnad umbes 2 või 3 dollarit.

Hakkasin siis Dili kinode kohta uurima ja tuli välja, et pealinnas on ainult üks kahe saaliga kino, mis oli ka ainuke kogu riigis ja see asus nii-öelda ainukeses läänelikus kaubanduskeskuses, mis koosnes väikesest toidupoest, paarist brändiputkast, mobiiliärist, kohvik-baarist, hotellist ja siis seal oli ka see Ida-Timori esimene kino. Varem oli kuskil pühapäeval mingis läänelikus lokaalis hirmkalli raha eest ka filme näidatud, aga põhiliselt jõukatele või lääne inimestele.

Jalutasin 3 kilomeetrit mööda arusaamatu liiklusega põhimagistrali ja jõudsin kinno. Lääneliku kino fuajee kõik valgused olid välja lülitatud, arvatavasti elektri kokkuhoiu pärast. Turvamees magas diivanil, kohviku leti taga näppis müüjaneiu telefoni ja kassas ootas mind mees näoga palun-ära-tule-siia-poole. Küsisin siis kava näha. Tuli välja, et kassas oli selle kino omanik Indiast, kes oli tulnud Ida-Timorisse äri tegema (see on noor riik, kus on võimalik kergelt rikastuda). Kuna kino seal varem polnud, siis tuligi auk kiirelt täita ja uhke nimega Platinum Cineplex püsti panna (ja veel läänelik), aga seda loomulikult nii odava raha eest kui võimalik. Peaasi, et modernne välja näeks.

Tolle õhtu kavas oli Marveli ja siis veel mingi zombifilm. Olin ilmselgelt pettunud, et ei saagi kohalikku Aasia kunsti tarbida, nagu olin seda viimased 10 kuud teel olles teinud. India mees ütles, et seda zombifilmi ei vaata keegi, sest see on igav, soovitas mulle seda Marveli värki. Hakkasin uurima, et mis zombifilm see selline on ja tuli välja, et see on Jim Jarmuschi uus film "Surnud ei sure" ("The Dead Don´t Die"). Ise mõtlesin veel, et miks ta küll sellise „jama“ zombifilmi sisse ostis, ju siis arvas, et saab palju lihtsat õudust, aga võta näpust: Jarmusch tuli hoopis trollima ja tahtis Ida-Timori ainukest kino pankrotti lasta.

No nüüd ei saanud ma enam oma valikus kahelda, sain kino kehvast olukorrast päästa, sest just seda filmi ma tahtsingi näha. Aga kus sa sellega, India mees ei tahtnudki mulle piletit müüa. Küsisin, miks? Vastas, et keegi pole sinna piletit ostnud, et tal ei tasu mind sisse lasta, sest kõik lähevad hoopis Marvelilt vaatama.

Muide pileti hind oli 6 dollarit ja seda seetõttu, et pole konkurente ja kliente. Teen hetkel kiirelt umbmäärase arvutuse/võrdluse: kui keskmine palk on Ida-Timoris umbes 200 dollarit kuus ja seda juhul, kui üldse on tööd (enamus inimesi, kes on Dilist kaugemalt, saavad riigilt tasuta elektrit ja elavad bambushüttides kusagil džunglis riisipõldude vahel), siis see pileti hind võiks neile tähendada umbes sama, kui meile maksaks see 45 eurot. Kino pole tavalistele inimestele ja need saalid on seal tühjad.

Tagasi siis Jarmuschi juurde. Ütlesin, et filmini on 20 minutit aega, et äkki keegi tuleb veel ja saan pileti hiljem osta. Läksin tänavale, jalutasin läbi kukkede ja kanade kaltsudes tädi juurde, ostsin talt ühe dollari eest 10 paneeritud/praetud mini banaani, et oleks hea kinos näksida.

Läksin tagasi ja oh imet, ei olnudki ühtegi klienti juurde tulnud. Ma siis hakkasin India mehele marketingi juttu rääkima, et ta peaks ikka alati inimesed sisse laskma, et kinos käima hakataks jne. Ta aga ei tahtnud mind kuidagi kuulda võtta ja ütles, et osad inimesed tulevad poole filmi pealt kinost välja, nõuavad raha tagasi, kuna nii vähe õudust on seal. No ma siis seletasin, et see on ikka maailmakuulus režissöör, et tal on selline eriskummaline must huumor jne (tahtsin juba Danny Gloveri, Steve Buscemi, Adam Driveri ja Bill Murray pärast seda filmi näha).

Kinoomanik aga mõtles uusi vabandusi välja, et tegelikult on nii, et vahel jookseb see projektor kokku ja elekter läheb ka ära. Ma siis ütlesin viisakalt, et ma olen režissöör Eestist, et see pole Ida-Timori ainukese kino mainele kuidagi hea, et lasku mind ikkagi sisse ja lubasin, et ei küsi talt raha tagasi, kui midagi juhtub. Tegin veel hästi kurva näo pähe, lõpuks ta murdus ja lasi mind sisse.

Istusin uhkes üksinduses umbes 100-kohalises Ida-Timori esimese ja ainukese kino saalis ja vaatasin Jarmuschi filmi - sõin banaani ja nautisin, kuidas ühiskond oli ära zombistunud.

Lihtsalt vahepeal

Hosteli omaniku käest sain 30 dollarit, endal oli taskus kinost järgi jäänud 3 ja see oli piisav, et hääletada paariks nädalaks kuskile džunglisse. Mõtlesin, et dollariga saab päevas süüa küll, hosteleid seal niikuinii pole, vaatab kus puu, silla või paadi alla magada saab. Reisisin kaubikute kastides või katustel, mis liikusid umbes 20 kilomeetrit tunnis. Mõned ööd veetsin Portugali kolooniast mahajäetud varemetes keset väikelinnade ohtlikke getosid, vahel pikutasin mägedes/metsades, sain koos kohalikega magada ka riisipõldude vahel seisvates hüttides, paar korda koputasin kiriku uksele ja ühe korra ööbisin mošees.

Üldjuhul jooksid mulle järgi rõõmsad lapsed või kurjad koerad, aga kohtasin veel hirmunud metssiga, maskeerunud krokodilli, jala pealt pühkisin minema skorpioni ja loomulikult olid ka mõned relvastatud bandiidid mind külades sõbralikult vastu võtmas. Vahepeal tuli mõtesse küll, et võiks ikka elusalt Eestisse tagasi jõuda ja oma tüdrukut suudelda. Armastusel on tugev jõud.

Üritasin enne pimedat mägedest põhimaantee peale saada, et Dilisse tagasi jõuda. Olin külas, kus ei liikunud ühtegi autot - sörkisin mööda teed ja mõtlesin, et kui siit minema saan, siis aitab elu-nagu-filmis-seiklustest, võtan aja maha ja lähen viimasel päeval taas kinno.

Hiljem veel üks päev

Viimasel õhtul avastasin Facebookist, et Quentin Tarantino uus film "Ükskord Hollywoodis" ("Once upon a time in Hollywood") on jõudnud sinnasamasse Platinum Cineplexi. Mõtlesin, et saan äkki sedagi üksi suurelt ekraanilt näha.

Enne seanssi läksin igaks juhuks Austraalia lennukipileteid füüsilisel kujul välja printima, polnud ju teada, mis uus ja huvitav süsteem mind lennujaamas ees võis oodata. Otsisin siis mööda linna kohta, kust saaks mälupulga pealt printida, no ei olnud sellist kohta olemas. Leidsin lõpuks mingi kontori, kus oli noor üliõpilane, kellega juttu ajama hakkasin. Ütlesin, et lähen õhtul kinno Tarantino filmi vaatama. Ta aga vastas mulle skeptiliselt, et ärgu ma sinna kinno küll mingu, seal minevat elekter ära ja projektor ka ei tööta. Naersin ja ütlesin, et olen kuulnud jah.

Jõudsin kinno ja vaat kus lugu, keegi olevat Tarantino Digital Cinema Package´sse (DCP) viiruse sisestanud ja mitte midagi ei töötavat enam. Ma veel imestasin, et vau DCP süsteem ja puha. Lubasin siis oodata veidi, et äkki ikka läheb film tööle. Kinoomanik aga soovitas mulle teise saali Marvelit vaatama minna, ma muidugi polnud huvitatud ja kahjuks seal kuskil arvutis oligi mingi viirus ja filmi ma ei näinudki. Üritasin veel India mehelt täpsustusi küsida, mille peale ta ärritus, et ta juba vastas mulle, miks kinno ei saa. Haaras oma telefoni ja jooksis kuskile üles - arvatavasti projektsiooniruumi.

Mina aga jalutasin hostelisse asju pakkima. Tarantino uut filmi nägin kuu aega hiljem (pärast aborigeenidega seiklusi kõrbes, nendel pühal maal) 22 austraalia dollari eest Fremantle'i linnas.

Riik, mida külastada

Ida-Timor on riik Kagu-Aasias, Malai saarestikus, Timori saare idaosas. Oli 16 - 20 sajand Portugali asumaa. Kannatas aastatel 1976 - 1999 Indoneesia hirmuvalitsuse all.

• Iseseisvus: 28. november 1975
• Taasiseseisvus (tunnustatud): 20. mai 2002
• Pindala: 14 609 km²
• Populatsioon: 1 296 311 (2017)
• Riigikeel: tetumi ja portugali
• Usund: katoliiklus
• Rahaühik: dollar (USD)
• SKT elaniku kohta: 5,561 dollarit