ARVUSTUS | Aasta parim seriaal "The Witcher" on täpselt selline nagu fännid ootasid
Netflixi seriaal "The Witcher" oli algusest peale ambitsioonikas ning fännid olid muidugi mures. Muretsemise põhjuseid ei pidanud kaugelt otsima, sest Netflixi toodang on sedavõrd massiivne, et sisu kvaliteet kõigub samal skaalal, mistõttu tekkis kartus, et "The Witcher" ei saa olema oodatud kvaliteediga. Hirmudele valas õli tulle internetti lekkinud pildid ja uudised näitlejate valikutest, mistõttu kukkus seriaal fännide jaoks läbi juba ammu enne ilmumist. 20. detsemberil selgus hoopis, et tegemist on aasta parima seriaaliga.
Lähme korraks paar sammu tagasi ning vaatame läbi nende silmade, kes pole kursis selliste nimedega nagu "The Witcher" ja Geralt. Tegemist on fantaasiažanri kuuluva raamatuseeriaga, mille autoriks on Poola kirjanik Andrzej Sapkowski.
Tänaseks on kokku ilmunud kaheksa raamatut (1992 - 1999), millest viis keskenduvad Geralti ja Ciri saagale ning kaks on eraldi lühijuttude kogumikud (esimene lühilugu ilmus 1986. aastal). Ida-Euroopas kultuslikuks kujunenud teosed said kiirelt koomiksi versiooni, lauamängu ning isegi Poola filmi ja ka teleseriaali.
Suurem edu saabus, kui mängustuudio CD Projekt RED andis välja rollimängu "The Witcher 3: Wild Hunt" (2015), mis tõstis seeria müüginumbrid 33 miljoni ühikuni ning kannab ka kõigi aegade parima videomängu tiitlit. See väike tagasivaade peaks andma mõista, miks olid fännide silmad lukustatud Netflixi projekti igale detailile ning miks tõusid panused nii kõrgele.
"The Witcher" ei ole konkurent teistele suurtele fantaasiaseriaalidele ja - saagadele nagu "Troonide mäng" (Game of Thrones"), "Sõrmuste isand" ("Lord of the Rings") ja "Harry Potter", kuigi sarnaseid elemente ei pea kaugelt otsima. Netflixi versioon ei ole kindlasti ka otsene tõlgendus raamatutest või isegi mitte videomängude ekraniseering, vaid seriaali jaoks leiti kena kesktee, mistõttu pakutakse midagi uut nii vanadele kui ka uutele fännidele.
Muljetavaldava produktsiooniga "The Witcher" on Netflixi jaoks selle aasta üks kõige paremini õnnestunud teoseid, mille juures paistab kõige enam silma originaalne tõlgendus Andrzej Sapkowski teostest, mis on kohati isegi parem kui algmaterjal. Läheksin nii kaugele, et sätiksin "The Witcheri" 2019. aasta parimate seriaalide hulka.
Puhas fantaasiaseriaal toob kaheksa episoodi jooksul kiiresti ekraanile palju erinevaid situatsioone mitmete erinevate tegelastega ning tempo ei aeglustu kordagi. Veatult minnakse üle koletiste veristamisest helluse ja sõbraliku huumori peale. Igasugune ajastamine on peaaegu veatu ning atmosfääri kontroll on läbi terve esimese hooaja väga muljetavaldav.
Iga karakteri momendid on paigas, kõik saavad särada, emotsioonid on selged ning isegi kiimane Geralt ei kaota raasugi oma tegelikust väärtusest, mida Henry Cavill temasse sisendab. Kuna Geralt ja Yennefer on päris vanad või siis aeglaselt vananevad tegelased ja loo keskmes on Cirilla ja Geralti side, siis ongi kogu tegevustik kokku toodud mittelineaarse ajajoone abil. Vaatajale esitatakse sündmuseid läbi kümnete, isegi sadade aastate jooksul, et jõuda ühte kindlasse momenti esimese hooaja lõpus, kus nad lõpuks kohtuvad.
"The Witcheri" fantaasiamaailm on tumedamates toonides küüniline, ajalooliselt sõdadest ja koloniseerimisest väsinud ja täis maagiat, mis ei tee kellestki Jumalat, vaid allutab kaose enda tahtele. Selles maailmas on inimesed ja koletised ning Geralt, kes on nende kahe vahel. Läbi Geralti näeme, et inimesed on need kõige suuremad koletised ja koletised on mõistvamad ja sõbralikumad kui oskaksime oodata. Neid kõiki ühendab lõputu ahistamine ja rõhumine näotute inimeste poolt. Seal kusagil on ka lugu printsess Cirillast ja Geraltist, mille ekraanile toomine õnnestus Netflixil täielikult.
Sarja taga seisab Lauren Schmidt Hissrich ("Daredevi"l, "The Defenders"), kelle tööd polnud enne just kõige muljetavaldavamad, kuid "The Umbrella Academy" ja nüüd "The Witcher" tõstavad naise nime väärtuse seriaalide loojana kümneid kordi kõrgemale. Kõikidest muredest kõige suurim oli kindlasti õige Geralti leidmine, sest iga fänni jaoks on Geralt sünonüümne Doug Cockle nimega.
Doug on nimelt häälnäitleja videomängust "The Witcher 3: Wild Hunt", mille tähendusest juba enne kirjutasin. Tema loodud Geralt oli see üks ja ainuke Geralt ning pean tunnistama, et olin ka ise skeptiline, kas muskli - ja supermees Henry Cavill on töö jaoks ikka õige valik, aga nüüd pean ütlema, et Henry Cavill ongi Riivimaa Geralt.
Cavill tabab märki seal, kus oluline ning mees on ise ka seeria tõsine fänn. Seda on tunda. Tema mõõgakeerutused, hääl, liikumine ja näoilmed on täpselt sellised nagu raamatut lugedes neid ette sai kujutatud. Kiirelt näeme, miks Valge Hunt (Geralti üks hüüdnimedest) on sedavõrd legendaarne koletiste kütt ja üleüldiselt ohtlik mees, kui juba esimeses episoodis võtab ta ühe pikema kaameravõttega üles võetud stseeni käigus maha kümme ja enam mees. Cavill teeb temast mehe, kes ei peaks hoolima, kuid tegelikult hoolib palju ning juba paari episoodi jooksul unustasin, et Cavill üldse sarjas mängib. Nägin ainult vana head Geraltit.
Geralt on küll selge staar, kuid teised armastatud ja tuntud karakterid ei jää siiski kaugele maha. Suur osa esimesest hooajast keskendub ka Yenneferi (Anya Chalotra) kujunemisele - tema elu enne maagiat, kohtumine Geraltiga ja palju muud. Teda kehastav Anya Chalotra tõstis ennast nüüd suurele kaardile ning võib nautida nohikute ja fännide tähelepanu järgmised mitukümmet aastat. Yenneferiga seoses on sarjas ka üks võimsamaid momente, mida saab näha kolmanda episoodi teises pooles. Samal ajal leiab aset ka Geralti ja esimese hooaja ühe parima koletise suur võitlus, seega head vaatamist.
Kolmas oluline tegelane on noor Ciri (Freya Allan), kuid tema roll on ootuspäraselt väike, sest tema lugu algab hetkel, mil kohtub Geraltiga. Sellest hoolimata tegi noor näitleja Freya Allan imelist tööd ning juba ootan keerulisemaid momente, mis on tema jaoks tulemas järgmistel hooaegadel.
Neljas läbiv tegelane on Joey Batey kehastatud Jaskier (videomängudes Dandelion) muretu muusik, kes on võtnud endale ülesandeks levitada Geralti kohta jutte ja lugusid. Samuti hoolitseb ta muusika eest, mis on jällegi kiiduväärt, sest toob meieni laulud, mida võibki kuulama jääda ("Toss A Coin To Your Witcher").
Seriaali ainuke reaalne puudujääk tuleneb aga Trissi karakterist, keda kehastab Anna Shaffer, kuid seda sellepärast, et temani pole lugu veel jõudnud.
Üleüldiselt on kogu produktsioon tõeline maiuspala. Riided, värvid, keskkonnad ja kõik erinevad linnad, külad ja muidugi ka maagia - kõik on väga täpselt paika pandud. Ilmselgelt soovis Netflix, et seriaal õnnestuks. Ainuke murekoht tuleneb aga tempost, mis on kohati liiga kiire nende jaoks, kes pole antud universumiga üldse kursis. Soovitan mõnes kohas pausi panna ja nimesid Googlesse trükkida, ettekuulutusi ja kohti uurida, sest sari ei võta kordagi aega maha, et vaatajale asju lahti seletada.
Kõigest hoolimata on "The Witcher" puhas kuld, tõeliselt võimas ettevõtmine, mida oli nauding vaadata. Suurepärane lavastus, stsenaarium, näitlejate valik ja muusika teevad Netflixi värskest fantaasiaseriaalist täieliku õnnestumise.
