ARVUSTUS | Õudussugemetega sünge muinasjutt "Grete ja Hans" jutustab vana lugu uues kuues
Raiko Puust
Kinoveeb.ee toimetaja
123
FOTO: Allikas: Forum Cinemas
Grimmide muinasjutt õest-vennast Hans ja Gretel on tänaseks päevaks üks tavalisemaid ja tuntumaid muinasjutte terves maailmas. Tuttavat lugu on korduvalt ümber jutustatud läbi erinevate žanride ka kinolinal ja teleekraanil, kus IMDB andmetel on neid natukene üle kolmekümne. Proovides unustada 2013 ilmunud "Hans ja Grete: Nõiakütid" otsusin vaadata verivärsket õudusfilmi "Grete ja Hans: Sünge muinasjutt" puhta lehena. Üllatusin palju ja rohkem õnneks positiivselt, sest sain hoopis midagi teist kui oleksin osanud oodata.
Filmi sisu (Forum Cinemas):
Ammu aega tagasi olid noor tütarlaps ja tema vend sunnitud äraneetud maal oma perekodust lahkuma, et leida toitu ja tööd. Vaatamata ülla küti abile eksisid nad süngesse ja sügavasse laande. Grete ja Hans usuvad, et leidsid pelgupaiga, kui satuvad võlutarekesse, milles elab näiliselt lahke vana naine. Kuid midagi on viltu, sest naine korraldab näljaajal suuri sööminguid ja tema kodus kostavad kummalised kadunud laste sosinad ning esinevad üleloomulikud ilmingud.
Kas Grete suudab oma venda kaitsta või alistub ta endas tärkavatele kiusatustele? Klassikalise muinasjutu sünges uusversioonis tõstab kurjus pead.
Feministliku tooniga õudusfantaasia kaks suurimat staari on noor Sophia Lillis ja kogenud Alice Krige. Sophia on eelkõige tuntud "See" uusversioonidest, kus kehastas Beverly Marshi. Alice on veterannäitleja, kelle viimane tuntuim õudusfilm oli "Silent Hill" aastal 2006, kuid värskeim on Amazoni originaalne fantaasiaseriaal "Carnival Row". Siin filmis nad moodustavad hea ekraanidünaamika kui Grete ja Holda, õpilane ja õpetaja, saak ja kiskja.
Oz Perkinsi lavastatud teos tõmbab eelkõige disainiga - mets, valgustus ja heli. Visuaalselt kaasakiskuva keskkonna lööb elama Robin Couderti muusika, millest kujunes lõpuks ka terve teose üks tugipunkte. Atmosfäär on žanrile kohaselt õõvastav ning oht on alati kusagil lähedal. Näitlemine on esmaklassiline, eriti vanameister Alice Krige. Muinasjutulised elemendid on edasi antud suurepäraselt ning siin on palju tugevaid poeetilisi momente. Kahjuks midagi on puudu ning kogu asi ei lähe kokku nagu peaks.
Imeilusad metsastseenid on tugevus, kuid aeglane tempo mitte. Stsenaarium pidevalt kerib kuhugi suunas, kuid see suur finaal ei saabu kunagi ning saalist lahkusin pettumusega, Robin Couderti muusika õrnalt kuklas kõlamas. Erinevad elemendid liikusid filmist eraldi, näitlejad tõusid kõrgemale kui stsenaarium ning muusika tõmbas tähelepanu tegevuselt endale. Ning see langus algas tegelikult loo teises pooles kui stsenaarium tutvustab üleloomulike võimeid. Tahaksin kohe küsida filmi stsenaristilt Rob Hayes'ilt - milleks see vajalik oli?
Teoses on tegelikult äärmiselt vähe näitlejaid. Lisaks kahele põhilisele on Hans (Samuel Leakey) ja noor Holda (Jessica De Gouw), kes tegelikult silma ei paista. Mida siit tasub oodata? Õudusfilmid on alati tugevalt subjektiivsed, siis siin isegi ei kasutaks seda kategooriat, sest ehmatust ja klassikalist versiooni žanrist siin ei ole. Küll on siin tugeva fantaasia ja thrilleri moment, mis tekitab mõnuse segu ja see meeldis ka enim kuniks saabus teenimatu lõpplahendus. Me kõik teame kuidas see muinasjutt lõppeb, see teekond sinna peaks olema teenitud.
