Viimase nädala jooksul on erinevates Eesti meedia kanalites liikunud üllatavalt negatiivseid arvamusi verivärske Eesti animatsiooni kohta kuni lausa võrdluseni õudusfilmiga. Eile toimus ametlik esilinastus, kus sain lõpuks enda silmaga filmi nautida ning ütlen kohe otse - "Sipsik" on suurepärane multifilm. Tõsi, see ei ole ideaalne, kuid see põhiline sihtgrupp, eelkooliealised lapsed, nautisid seda kogu hingest. Nad naersid, olid kurvad, siis jälle naersid - kuid pilk oli ekraanile naelutatud.

"Sipsik"

"Sipsiku" tõi ekraanile animatsioonistuudo A Film Eesti - stuudio, kes on varasemalt toonud Eesti publiku ette ka multifilmi „Suur maalritöö“. Režissöörideks Meelis Arulepp ja Taani poolelt Karsten Kiilerich (valmis suures koostöös koos Taaniga). Eno Raua legendaarse lasteraamatu alusel kirjutasid stsenaariumi Karsten Kiilerich ja Aina Järvine, dialoogide autor on Mihkel Raud. Heliloojad ja filmilaulude autorid on Ewert Sundja ja Liina Sumera.

Sünopsis: Anu (Elo Mirt Oja) saab 6-aastaseks ja tunneb oma elust rõõmu - tal on suur vend Mart (Hugo Malmsten), kes on tema parim sõber ning kellega koos on imetore mängida. Armastusest oma väikese õe vastu on Mart õmmelnud Anule sünnipäevaks kaltsunukk Sipsiku (Ott Sepp). Paraku saabub peagi 1. september ja Mart läheb jälle kooli. Anu peab nüüd oma päevi ilma vennata veetma. Ühel hetkel, kui Anu tunneb end eriti üksiku ja õnnetuna, ärkab kaltsunukk Sipsik nagu võluväel ellu. Vähemalt Anule tundub nii.

"Sipsik"

Nüüd on Anul silmi ainult Sipsiku jaoks. Nukuga koosveedetud tegemised haaravad tüdruku kogu tähelepanu ning kõrvale jäävad nii Mart kui ka ema ja isa. Pereliikmete muret Anu pärast märkab Sipsik, kes püüab õdevenda kokku viia. Ta mõtleb välja seikluse, mis peaks lapsi ühendama. Paraku tekib sellest vaid uus tüli. Nüüd peab Sipsik ennast tekkinud olukorras peasüüdlaseks ning teeb raske otsuse - ta läheb nende juurest ära, et tüdruk taas perekonnaga liita. Sipsiku kadumine murrab aga Anu südame...

Kui Mart avastab, et tema väike õde on valmis oma nuku leidmiseks tulest ja veest läbi minema, otsustab ta kõiki reegleid eirates Anu aidata. Koos asuvad õde ja vend Sipsikut otsima. Nii lapsed kui Sipsik satuvad ses suures seikluses mitmetesse keerulistesse olukordadesse ning kohtuvad igasugu isevärki tegelastega.

Igasuguste segaduste vältimiseks pean ütlema, et "Sipsik" ei ole raamatu otsene ekraniseering, vaid kohandatud lugu. Lasteraamat on lühijuttude kogumik, millest enamus ei ole omavahel seotud, siis filmil on konkreetne algus, keskkoht ja lõpp. See tähendab, et siia on sündmuseid juurde kirjutatud ja olemasolevaid asju muudetud, et tekiks üks tervik. Sipsik on siiski täpselt selline nagu teda mäletan ning nostalgia on võimas emotsioon. Raske oli mitte lapsepõlve naasta, kuid antud film ei ole siiski tehtud minule meenutusretke jaoks, vaid hoopis väikestele lastele täna, et nemad saaksid luua oma momendid kuhu kunagi tagasi naasta.

"Sipsik"

Ott Sepp teeb Sipsiku rollis täpselt seda, mida üks näitleja tegema peab. Ta on enda jaoks selgelt paika pannud , et kes on kaltsunukk Sipsik ning elas siis sinna täiega sisse. Kui Sipsik naeris, siis lapsed saalis naersid. Kui Sipsik oli kurb, siis lapsed saalis olid kurvad. Ott Sepp dikteeris filmi tempot ja emotsiooni ning tegi seda veatult. Olenemata sellest, millise hääle või sooga keegi isiklikult seda kaltsunukku endale on varem ette kujutanud, on Ott Sepp siia rolli suurepärane valik.

Elo Mirt Oja on filmi teine suur roll - Anu. Siin tahan selgelt ära eristada kaks asja - näitleja ja rolli. Oja tegi enda rollis suurepärase töö. Iga emotsioon oli paigas, mis antud filmi juures on keerulisem saavutus kui hetkel tundub. Samuti tema kanda jäid filmi mitu kõige kurvemat momenti, kaasaarvatud stseen kus minu abikaasa silmad märjaks läksid. Seega siin on kiitus ära teenitud.

"Sipsik"

Anu roll on siiski probleem ja kõige suurem miinus terve filmi juures. Mulle ei meeldi see Anu kohe üldse. Lausa närvidele hakkas käima. Milleks muudeti Anu sedavõrd näägutavaks ja nõudlikuks lapseks on arusaamatu. Kogu film oleks jäänud samaks ilma Anu tänamatu ja tüütu käitumiseta. See ei saavutanud mitte midagi muud kui vähendas emotsionaalselt tugevate situatsioonide väärtust, sest Anu jättis selge mulje - ta ei vääri ei Marti ega Sipsikut. Olen pettunud, et siin sunniti ennast Anuga vastandama, kuid õnneks on kõik negatiivne ka sellega räägitud ning lapsed seda tähele ei pannud.

Animatsioonid on ilusad ja sujuvad ning truud Edgari Valteri nägemusele. Kõik värvid ja jooned on selged, kirevad ja lapselikud. Dialoogid on kergelt jälgitavad, situatsioonide vahetumine on loomulik. Tähelepanu detailidele on märgatav, inimeste emotsioonid peegelduvad nii nägudes kui kehalises liikumises. Sipsik on äärmiselt nunnu ja kallistatav (loodan, et see on omadussõna). Ekraan karjub positiivsust ja annab edasi seda lapselikku fantaasiat ja lootust. Eriti nautisin kuule reisimist, jõe peal piraadina sõitmist ning Anu ja Sipsiku laulu kui liiga hirmus oli olla.

"Sipsik" ei oleks midagi ilma muusikata, seega kohe tahaksin kiita Ewert Sundja ja Liina Sumera tööd. Laulusõnad on kaasakiskuvad, seega lapsed saalis hakkasid kiirelt vaiksel häälel kaasa laulma, tihti endalegi märkamata. Filmi jooksul kuuleme erinevaid lugusid, alates armastusest kuni kurva lahkumiseni välja ning taaskord on tabatud ära enda filmi sihtgrupp.

"Sipsik"

Mida "Sipsik" veel pakub? Kõige naljakam osa on kanalisatsioonis koos rotiperekonnaga (neile oleks eraldi filmi vaja) ja sõit taksoga, kus see taksojuht on meie kõikide kehastus õhtuses Tallinna liikluses. Lisaks saame nautida lõbusalt röhitsevat kaltsunukku ja hingelt seiklushimulist väikest lindu. Siin on vaatamist ja seiklust palju, seega lapsed on ninad ja silmad ekraanil kinni terve aeg. Ja kas see mitte polegi see point?

"Sipsik" on minu jaoks suur üllatus. Ootasin keskpärast animatsiooni, mis tehtud ainult nime Sipsik pärast, kas siis brändimise või fännide meelitamise eesmärgil. Lõpuks sain hingega tehtud filmi, mis ei proovi teha muud kui anda edasi seda võlu ja fantaasiat, mida see kaltsunukk endas kõikide laste jaoks hoiab. Abikaasa sai natukene nutta, sain ise mitu korda naerda ja jalaga muusika rütmis vaikselt tammuda. Sipsik on nagu vana sõber, keda pole aastaid näinud, kuid momendil kui kohtute poleks nagu kunagi lahus olnudki. Aeg lendas kiiresti ja seiklus sai otsa koos väikese tüdruku sõnadega paar rida eespool: "Kas juba saigi otsa?". Jah, selleks korraks küll, kuid õnneks saame alati uuesti vaadata või riiulist raamatu haarata.