ARVUSTUS | Oot, see on hoopis lastefilm? "Jagaa: Sünge metsa õudus" pole ei sünge ega õudne
Sünopsis: Noor abielupaar (Aleksei Rozin, Svetlana Usinova) kolivad linnalähedale metsaäärsesse unistuste majja, kus on alati värske õhk, idüll ja sõbralikud naabrid. Vanemad palkavad vastsündinud tütrele ja teismelisele pojale Jegorile (Oleg Tšugunov) koheselt ka sõbraliku lapsehoidja. Peale lapsehoidja (Marjana Spivak) ilmumist, hakkab majas toimuma midagi kummalist. Jegor kuuleb öösiti hirmutavaid helisid, näeb lapsehoidja tumedat varju mööda maja liikumas ja väikeõe voodi kohal midagi pobisemas. Poisi juttu vanemad tõsiselt ei võta. Pealegi ei märka ka majja paigaldatud valvekaamerad midagi kahtlast.
Olukord väljub kontrolli alt, kui Jegor koolist koju jõudes avastab, et õde ja kummaline lapsehoidja on jäljetult kadunud. Väikse õe mänguasjad, riided, fotod on samuti kadunud. Miski ei viita sellele, et majas oleks kunagi elanud tüdrukutirts. Ka Jegori vanemad on juhtunu suhtes ükskõiksed, sest nad ei mäleta, et neil oleks üldse olnud pisitütar. Nii otsustabki Jegor ise oma õe üles leida.
Õudus on raske žanr. Rõhutan seda iga kord kui mõnda vaatan või mõnest kirjutan. Subjektiivsus ja inimeste harjumus on erinev, kuid siiski on teatud standardid ja nipid, millega teha "hea õudusfilm". Lavastaja Podgajevski on siin võtnud endale eesmärgiks proovida tabada žanris tuntud nime Blumhouse stiili ja tooni. Mehe trumpkaardiks pidi olema slaavi mütoloogiast tuntud koletis Baba Jaga, mille tõlgendamisel mees võttis äärmiselt vaba vormi. Temale omases stiilis tõi sisse armastuse kui domineeriva teema, lisas siia tugevat punast motiivi, millega siis stseenist stseeni otsis uusi viise flirtimiseks. Ta oskab sellist kõnekeelt hästi, iga kaader on tema kontrolli all, kuid kogu asi tundub võlts. Siin ei ole piisavalt kogemust, et Blumhouse'i kopeerida.
Hetkel siit jääb mulje, et idee on suurem kui mehe oskus seda endast välja tuua. Lavastaja originaalsus ei ole piisavalt suur, et domineerida laenatud mõtte üle, seega ekraanil olevad signaalid on segased. Õudus kaob stiiliotsingu taustale ära, lugu maitseb liiga palju "It" filmiseeria järele, et siit gurmaanina midagi uut leida. Mees lausa tahtlikult töötab endale vastu, kui totaalselt peatab momentumi iga kord kui on selle leidnud. Tulemuseks on film, kus IGA võimalik ohtlik, hirmus või verine situatsioon lõigatakse tagasi neutraalsesse olekusse. Miks?
Podgajevski on muutunud Venemaa õudusfilmi esinimeks või üheks nendest. Selge on ka see, et iga kord ei saa õnnestuda. Tema teosed toimivad paremini kui ta on peegeldab Venemaad, selle argipäeva ja otsest reaalsust. Siin proovis ta tekitada päikesepaistelist idülli, mis hõõrus valesti. Iga sõna tundus tulevat inglise keeles, sest olustik on selgelt sealt kopeeritud, kuid siis vene keelt rääkivad noored hakkasid meenutama dublaaži. Ehk siis see võlts tunne, mida ei suutnud terve filmi jooksul maha raputada.
Filmis on domineerivalt kaks asukohta - steriiline ja näotus moodne linnak, kus kõik naudivad suurepärast elu ning sügav mets, mis täis punast lõnganööri. Oht liigub nende kahe vahel ja publik peab arvama, et millal on mis ja kus. Mulle meeldis see idee ning siin on mitu momenti, kus üleminek toimib hästi, kuid üldiselt oli raske mitte naerda, sest ajastus on totaalselt mööda. Näiteks "Nähatamatu mees" oli selles ideaalne, siis siin suudab inimene tänavalt ka ette öelda, millal on ehmatus ja millal koletis kusagilt välja hüppab. Kuna kaader liigub minema enne kui midagi juhtub, siis karta pole vaja. Isegi mitte lapsel.
Üldiselt pooldan, et teosed laenavad neilt, keda imetlevad, kuid see peab olema siiski originaalne. Siin on võetud täiesti otse steene ja ideesid sellistest tuntud õudusfilmidest nagu "The Guardian" (1990), "The Shining" (1980), "It" (1990), "Silent Hill" (2006) ning veel paljud teised. "Jagaa: Sünge metsa õudus" on põhimõtteliselt pusle, mis neist neljast kokku pandud ning kohati see oli lausa piinlik. Näiteks pereisa hullumine ja enda poja tagaajamine, kus piilub läbi ukse kuhu augu sisse lööb. Või lapsehoidja, kes viib lapsed ära ning keegi hiljem ei mäleta neid. Lapsed uurivad müstilist olendit, kes sööb lapsi. Tulevad sellised asjad tuttavad ette?
Põhimõtteliselt kõik probleemid tulenevad sellest, et see peaks olema õudus ning sellliselt see on ka tehtud, kuid kui võtan paar sammu tagasi, siis näen siin tegelikult lastefilmi. Siin ei ole verd ega vägivalda (minimaalselt on huul verine), ekraanil keegi ei sure, koletised on leebed ja näha momendiks ning reaalne õudus on puudu. Siin on siiski seltskond noori, kellel on omavahel side. Nad otsivad Jegori väikest õde, mille jaoks tuleb leida müstiline olend ning lahendada mõistatus. Selliselt see kõlab palju paremini ning on mõnus fantaasiarikas seiklus, mis laste jaoks on põnev ning võimalik, et isegi natukene õudne. Mingil põhjusel on see Eesti kinodes K12 keeluga, mis tähendab, et alla 12 keelatud.
Produktsiooni kohta enne mainisin, et terve meeskond on osav. Muusika, heli ja pilt on ilus, näitlejad teevad enda asja tõsiselt ning on tunda, et seda soovitakse. Inimesed tahavad seda filmi teha ning see on nakkav. Ükskõik kui halb õudusfilm see minu meelest ka ei ole, siis kordagi ei tulnud mõttele, et võiksin ju saalist ära minna. Nautisin enda aega ekraani ees, sest seiklus oli tempokas. Tahtsin näha, et kuidas lapsed Baba Jaga leiavad, kas ja kuidas temast jagu saavad ning mis saab edasi. Mõistan suurepäraselt, mida siin sooviti teha, kuid osad sihtmärgid oli liiga kaugel või liikusid liiga kiiresti Svjatoslav Podgajevski jaoks. Kõigest hoolimata julgen seda soovitada, kuid muudan siin žanri. Mine ja vaata seda filmi, kui oled teismeline noor, kellele meeldivad hoogsad seiklusfilmid. Võta sõber või kaks kaasa ning olen kindel, et aeg saab suurepäraselt veedetud.
Filmi saab vaadata Forum Cinemas kinodes!
