Midagi juhtus eelmise kümnendi jooksul, mis tegi õudusfilmist taaskord originaalse ja populaarse žanri. Filmid ei olnud enam mitte ainult hirmsad, vaid kunstiliselt kaasakiskuvad. Loomulikult oli mitmeid põrumisi, kuid sellel korral need olid vähemuses ja kadusid suurepäraste filmide varju.

Nüüd kui eelmine dekaad on läbi, siis on hea aeg pöörata pilk tagasi ja panna kirja kõik need tõeliselt meeldejäävad õudusfilmid. Mõni siin nimekirjas on äärmiselt originaalne, mõni jälle uskumatult hirmutav. Milline on milline on vaataja enda otsustada, kuid kõik on enda žanris vaatamist väärt.

Nimekiri pole paremuse järjestuses!

30. Overlord (2018)


Dekaad on täis imelisi õudusfilme, siis märul-õudus ei ole eriti tihedalt esindatud. Siin aitab välja "Overlord". Keskmise narratiiviga õudusmärul paneb Ameerika sõdurit keset Prantsusmaal asuvat linna, kus on tõsine natside probleem ning üks suur saladus. Meestel on limiteerult aega, et täita enda missioon, milleks on üks torn õhku lasta. Seda ülesannet ei tohi miski segada, olgu selleks siis ka põrgulised zombid näiteks.

Siin põrkavad erinevad žanrid ja kehaosad, verest puudu juba ei tule. "Overlord" on "Saving Private Ryan" ja "Re-Animator" sohilaps, kes võtnud parima mõlemast vanemast. Siin on palju originaalsust, eriti viisides kuidas inimkeha veristada. See tundub nagu hea videomäng, mis tegelikult seda ei ole. Oot, kas see seal eemal on kirik? Ei, mitte see kirik...

Film on olemas ka Netflixis.

29. Goodnight Mommy [Ich seh ich seh] (2014)


Õudus tuleb igas suuruses ja kujus. Vahel on kõige lihtsamad asjad need, mis hirmutavad enim ning igal kultuuril on omad elemendid, mis seda eesmärki saavutavad. Mitte kõik ei ole alati nii nagu tundub, siis "Goodnight Mommy" viib selle järgmisele tasemele.

Austriast pärit õudusfilm ehitab pinget, tekitab müsteeriumi ning ei lase mugavalt olla. See toob õuduse meie kodudesse ning eelkõige häirib. Loo fookuses on kaksikud poisid ja nende ema, ning meie kui publiku ülesanne on välja mõelda - kes siin on koletis. Ema taastub suurest õnnetusest ning tal on terve nägu sidemetes. Ema ei käitu seliselt nagu peaks ning see paneb poisid arvama, et sidemete all polegi tegelikult nende ema. Paranoia võtab tuurid ülesse päris kiiresti.

28. Under the Skin (2013)


Ilus blond (Scarlett Johansson) võrgutab mehi Glasgow tänavatel. See on ulme-õudus žanris olev lugu, kuidas tulnukas võtab ette eneseavastamise teekonna. Veidral kombel isegi ilus lugu, kuidas mehi süües proovib jõuda suurema mõtteni. Üks tähelepanuväärsemaid elemente on filmi juures muidugi Mica Levi soundtrack, mis särab mitte ainult selles žanris, vaid üldse läbi terve filmimaailma.

Siin on palju sümboolikat, stiili ning ka alasti Scarlett Johansson enda täies hiilguses. Mitte miski pole siin tervik, seega kaadrid jäävad pooleli, salapärase naise eesmärk ei ole selge kuni lõpuni. Nimetaksin seda filmi kui küpse filmigurmaani maiuspala enne kui klassikaline õudusulme.

27. The Wailing [Goksung] (2016)


Na Hong-jini lavastatud aeglase tempoga õudusfilm kestab kaks ja pool tundi, kuid mitte kordagi ei hakka vastu ega tundu venivat. See on draama, mis on tumedates toonides spirituaalne äkiliste pööretega lugu. Keskendub ühele eemal asuvale külale, kus hakkavad toimuma mõrvad peale seda kui salapärane külaline Jaapanist saabub. Külaelanikud muidugi süüdistavad uut inimest, kuid asjad ei ole kohe üldse mitte nii nagu tunduvad.

Äpardist kohalik politseinik peab neid mõrvu uurima hakkama ning siis sündmused alles algavad. "The Wailing" autasustab kannatliku vaatajad ja neid, kes oskavad lugeda detaile ekraanil. Siin on palju infot, kuid midagi ei anta taldrikul ette, mis ehk tavalise pühapäevase filmisõbra jaoks on raskem pähkel, mida närida. Kõige tugevam aspekt terve teose juures on selle rõhuv atmosfäär, mis jääb vaatajaga veel mitmeks päevaks ka peale filmi.

26. Under the Shadow (2016)


Esimene lause, mis selle filmiga pähe tuleb on - metafooriline meeldetuletus sõja õuduste kohta. Filmi tegevus on 1980ndate sõjast räsitud Tehrani linnas. Ema ja tütar on üle elanud erinevad sõjaga seotud õudused, kuid nüüd on järgmine neid ootamas - salapärane üleloomulik kurjus on nendega koos koju naasnud.

Siin ei ole verd ega midagi sellist, vaid õudus selle kõige klassikalisemas mõistes. See ehitab pinget kui momendini kus publikult on raske seda taluda ning ühe korraga vallandab selle. Saalides inimesed reageerisid ning kindlasti reageerivad ka inimesed kodus. Hetkel Netflixis olemas õudukas võtab aega, kuid toimib. Eelkõige jääb meelde see salapärane olen, kes nende kodu "kummitab". Rohkem siin ei ütle - lihtsalt vaadake ja veenduge ise.

25. Crimson Peak (2015)


Guillermo del Toro kirjutatud ja lavastatud ühe perekonna tragöödia. Mehele omaselt on see ilus, hirmutav ja kaasahaarav. Temale mitte omaselt on see gooti teematikaga, mis seob pinget tugeva visuaalse osavusega. Palju ülekantud tähendusi ning võimsaid momente näitlejate poolt teeb sellest ühe filmi, mida pole kerge unustada.

Edith Cushingi ema suri kui ta oli noor tüdruk, kuid endiselt valvab tema üle. Kasvades ülesse ajal kui naise ainukene eesmärk oli olla abiellutav, leiab Edith ennast olles veidralt tõmmatud salapärase Thomas Sharpe poole. Peale erinevaid sündmused ta abiellub selle mehega ning kolib kaugele eemale elama koos mehe õega Lucille Sharpe. Peagi avastab naine, et asjad pole nagu peaks.

24. Hereditary (2018)


Veider film, kus lõpp ei suuda muu filmiga kaasa minna. Osad ütlevad, et see on uue põlvkonna "The Exorcist", kuid ise päris nii kauale ei läheks. See kindlasti šokeerib, siin on palju WTF momente ning meelde jääb see ka, kuid see pole niivõrd tähenduslik. "Hereditary" või "Pärilik" on eelkõige žanride segamine ning tuleb sellega toime suurepäraselt. Keskendub perekonna traumale, mis on täis hullumeelsust ja paranoiat. Siin pole isegi sisu ülevaadet vaja teha, sest "haige perekonna haige lugu" võtab asja ideaalselt kokku.

Filmi vaadates tekib kindlasti palju küsimusi. See on normaalne. Kõikidel on need küsimused. Vastused peame kahjuks ise välja mõtlema.


23. Midsommar (2019)


Paarike reisib Rootsi maalähedasse linna kesksuvisele festivalile. Dani (Florence Pugh) ja Christian (Jack Reynor) mõtlevad, et sellest tuleb tore aeg enda suhte parandamiseks ja puhkamiseks päikese käes, kuid peagi festivali sündmused lähevad ootamatus suunas. Ari Asterti palju räägitud õudusfilm on sürreaalne, traumaatiline ja eelkõige veider, miks see sedavõrd hästi ka meelde jääb.

See on aeglane film, siin ei ole sellist peavoolulist õudust, vaid selle eesmärk on vaatajat traumeerida. Florence Pugh kannab filmi emotsionaalset rolli suurepäraelt ning üks põhjus, miks seda filmi üldse mainin ongi just selle naise imeline sooritus. Tugevalt kunstiline stiil jätab inimesed siin kahte leeri - ühed vihkavad ja ütlevad, et sedavõrd loll film ning teised armastavad ja kinnitavad, et kõik toimis. Tuleb ainult vaadata ja veenduda ise.


22. Prevenge (2016)


Alice Lowe kirjutatud, lavastatud ja näideldud õudusfilm on rasedusest. Lesk Ruth on seitsmendat kuud lapseootel kui alustab mõrvarlikku teekonda, ise uskudes et tema sündimata beebi annab neid käske. Üheks sõnumiks on keha kui kellegi teise lihamasin, mida juhtida. Siin kontekstis siis beebi.

Tegemist on hästi kirjutatud filmiga, mis särab nii õuduse kui komöödia poolelt. Kõik rasedad naised saavad enda jaoks ootamatud isud, siis Ruthi isu on tappa inimesi, kes on süüdi tema mehe surmas. Selle vaatamine pole kerge ning nõuab suures koguses musta huumorit, seega kindlasti ei ole siit mõtet otsida universaalset maiuspala. Kui nali "mu huumor on nii must, et korjab põllult villa" on solvav, siis tuleks siit eemale hoida.

21. Mandy (2018)


80ndate inspiratsiooniga tehtud stiiline ja hallutsinatsiooniline õudus, kus Nicolas Cage teeb enda ühe viimase aja parimatest rollidest. Red Miller naudib rahulikku elu eemal igapäevasest melust kuni ühel päeval saabub sinna kanti kultuse juht ja tema jüngrid. Mehe tüdruksõber satub kultuse pilgu alla ning ta röövitakse. Nüüd Red võtab kätte kirve ning läheb enda armastusele järele.

Panos Cosmatos loob siin stiilse visuaalse poole, mida on raske mitte imetleda. Punane, lilla ja sinine on põhilised värvid ning nendega luuakse palju meeldejäävaid momente. Palju metalli (nii päris metalli kui muusika), puitu ja tuld. Palju erinevaid motiive, kus veri on alati keskne tegelane. Kõigele lisaks on veel mitu näitlejat, kes tõeliselt naudivad enda rolli siin filmis.

20. As The Gods Will [Kamisama no iu tôri] (2014)

Samal ajal kui muu maailm on leidnud uue hingamise õudusfilmide jaoks, siis Jaapanis on hakanud ideed otsa saama. Õnneks on suutnud lavastaja Takashi Miike teha siiski midagi head ja selleks on "As The Gods Will". Sisu on lihtne - üheks Jaapani koolis pannakse õpilased mängima hullumeelseid surmamänge. Mõelge "Battle Royale", kuid mitu korda verisem.

Kui peaksin seda ühe sõnaga kirjeldama, siis see oleks hullumeelsus. Siin on fantaasia, veri ja sürrealism, mida lihtsalt ei saa niisama edasi anda. Näiteks leiame siit lapsepõlve mänge, millel on uus ja verisem versioon, hiigel kassi, mis inimesi sööb ning isegi tulnukad. Pole tradistsiooniline õudus, kuid kütkestav veristamine ning tapamängude festival, mis hoiab silmad ekraanil.

19. Raw [Grave] (2016)

Justine on esimese aasta veterinaaria tudeng, kes on taimetoitlane. Ühe veidra rituaali käigus naine saab maitsta liha, mille peale tal tekib enneolematu soov süüa liha, eriti just inimeste oma. Tegemist on Belgia-Prantsusmaa arthouse tüüpi filmiga, mis on jällegi "maitseasi". Siin on vigu omajagu, kuid need osad, mis õnnestuvad on julged ja meeldejäävad. Paljud inimesed on seda kirjeldanud kui vastikut ja mitte vajalikku.

Garance Marillier osatäitmine võtab suure tähelepanu, kuid film ise omab veidral kombel mitu sõnumit, olenemate sellest verest ja retsimisest. Võiks isegi öelda, et siin on mitu olulist teemat. Meeldejääv on see igal juhul, kuid kuna söögiisu tõenäoliselt sellega filmiga ei teki (loodetavasti), siis tasuks süüa enne või võtta seda kui head dieedifilmi.


18. Crawl (2019)

Sisu on otsekohene - noor naine (Kaya Scodelario) ja tema isa (Barry Pepper) proovivad ellu jääda uppuvas majas keset orkaani, mis on täis alligaatoreid. Siin võib teha julge väite - see on üks parimaid veekoletise filme, mis on kunagi tehtud. Mõistan, et see on julge väide, kuid "Crawl" kannab seda ilma mureta. Tugev helitöö ja imeline lavastamine ei ole ainult tehniliselt tugev, vaid ka reaalselt pingeline ja hirmutav.

Toonliselt puhas, kuid narratiivilt veidikene B-filmi maitsega, õudusthriller ei vea alt kordagi. Hoiab seda, millega alustab. Siin on kergemaid momente, mida karakterid kasutavad suurepäraselt. Hästi näideldud maiuspala, millest kahjuks paljud inimesed kuulnud ei ole.


17. Insidious (2010)

Üks viimase kümendi esimesi filme, mis selle õudusfilmide tõusu alustas. Loo keskmes on perekond, kes soovib enda enda last kaitsta kurja vaimu eest, kuid kuna laps on koomas, siis seda on keeruline teha. Tänaseks on see seeria ära rikutud paljude järgedega, kuid see kõige esimene jäi meelde, sest oli ebamugav ja õudne. Isegi täna saab rahulikult öelda, et see film on õudne. Tõeliselt hirmus, eriti kui üksinda kodus seda vaadata.

James Wan näitaks selle teosega, et tajub õudusžanri ilma suurema vaevata. Algusest kuni lõpuni välja on tempo kiire, tegevust palju ning isegi narratiiv pole niivõrd lineaarne kui ootaks. Ilmumise ajal kõik arvasid, et see on üks haruldane õnnestumine, kuid õnneks oli hea ja pika teekonna algus.


16. Scary Stories To Tell In The Dark (2019)

Alates sellest meeldejäävast filmikogemusest, mida pakkus "Paani labürint", olen pidanud ennast Guillermo del Toro paadunud fänniks ning kui kuulsin, et tulemas on lastekeskne õuduslugu nimega "Hirmsad lood, mida pimedas rääkida" ("Scary Stories to Tell in the Dark"), kus lisaks Del Toro fantaasiale annavad tooni ka Dan ja Kevin Hagemani ("Trollhunters", "Hotell Transilvaania", "LEGO film") kirjutajatalent, olin suures õhinas juba ammu enne filmi nägemist.

Filmist ootasin midagi "Hirmujudinad" ("Goosebumps", 2015) ja klassikalise "See ("It", 2017) vahepealset teost, mis poleks puhas komöödia, kuid ei läheks ka lapsi sööva tulnuk-klouni pärusmaale. Ja just seda "Hirmsad lood, mida pimedas rääkida" pakubki.

Lavastajaks on André Øvredal, kelle käe all valmis üks unikaalsemaid õudusfilme "The Autopsy of Jane Doe" (2016) ning ka siin on seda sama stiili selgelt tunda. Ja lõpuks siis see hea uudis, milleks on tõsiasi, et stsenaristide, režissööri ja produtsendi koostöö toimib ning film pakub lapsepõlve värskeid kogemusi meenutavat kinoelamust.

"Hirmsad lood, mida pimedas rääkida" on päriselt ka õudne. See ei ole ainult teismeliste ängst keset koletisi, vaid filmi on pakitud palju tõelist õudust täis momente, mis on sobilikud ka kõige suurematele õudusžanri austajatele.

ugu leiab aset Mill Valley nimelises linnas Pennsylvania osariigis 1968. aastal keset tulist poliitilist atmosfääri ja Vietnami sõda. Fookuses on hilisteismelised noored Stella (Zoe Margaret Colleti), kes unistab õuduslugude austajana saada ühel päeval suureks autoriks, pikakasvuline ja naiivne oivik Auggie ning Chuck (Austin Zajur), kes on jutupaunik, argpüks ning tõenäoliselt Jimmy Falloni või Josh Radnori sohilaps. Toimumas on lapsepõlve viimane Halloween ning neil on selge plaan maksta kätte kohaliku väikelinna pätile Tommy'le, sest too on neid pidevalt ahistanud. Asjad võtavad halva pöörde, kui tema eest ennast peites satutakse autode välikinno, kus kohtutakse noore Ramoniga (Michael Garza), kellega koos minnakse linna tuntuimasse kummitusmajja.


15. A Girl Walks Home Alone At Night (2014)

Vampiirid said halba reklaami kui päikese käes sädelevad õrna hingega romantikud, seega esmapilgul vampiiriõudus ei tunda enam nii kütkestav. "A Girl Walks Home Alone At Night" on lugu Iraani väikelinnast, kus üksik vampiir kohalikke elanikke jällitab. Jällegi liigume ära traditsioonilisest õudusest ja vaatame seda kui draamat. See on ilusa pildiga, unenäo laadne efektiivne ja emotisonaalne draama, mis muudab vampiiri alažanri uuesti värskeks. Pole isegi filmi, millega seda võrrelda saaks - sedavõrd originaalse tunnetusega.

Ütle kohe, et siin on sama probleem, mis enamustes õudusfilmides - pettumust valmistav lõpp, kuid teekond sinnani on hurmavalt atraktiivne. Tegemist on tõeliselt hea filmiga, nii vampiiride, draamade kui õudusflmide keskel, seega meeldejääv elamus on garanteeritud.


14. The Witch (2015)

Filmi lavastaja ja stsenarist Robert Eggers oli suhteliselt värske ja uus nimi, kuid keegi ei oskanud oodata paremat ja meeldejäävamat debüüti kui see veider meistriteos. Film oli treilerites ja foorumites reklaamitud kui õudusfilm, kuid pean kohe ütlema, et pigem on tegemist psühholoogiliselt häiriva müsteeriumiga. Filmis astuvad ülesse Anya Taylor-Joy, Ralph Ineson, Kate Dickie ja Harvey Scrimshaw.

"Nõid" toimub koloniaalses ameerikas, kus värskelt inglismaalt saabunud perekonnad proovivad leida omale kohta ja uut paremat kodu. Võõras maa ja uued reeglid siiski ei tee seda lihtsaks Williami perekonnale, kes saadetakse religiooni seaduste rikkumise pärast asundusest minema. Üksinda keset tühermaad, võõrast keskkonda ja kurjakuulutavat metsa hakkavad asjad viltu kiskuma, kui perekonna noorim beebi äkitselt ära kaob.

Seda filmi ei saaks kategoriseerida kui klassikaline tänapäevane õudusfilm, mida oleme tundma õppinud, vaid pigem peaksime vaatama ajas tagasi selliste kunstiteoste poole nagu "The Shining", "Rosemary's Baby" ja "The Thing", mille elemente tunneb suhteliselt kergelt läbi terve filmi. Kindlasti tuleb olla valmis selle jaoks, et tempo on väga aeglane, tegevustik on suuresti ainult dialoogina, ehmatusi ei ole ning verd on suhteliselt minimaalselt. Õudne on see film oma masendavas reaalsuses ja igapäevaelus, mida inimesed tollel ajal elasid ning kuidas religioon ei suuda kaine mõistusega koos samas reaalsuses hakkama saada. Ebausk, hirm ja sügav pime Jumala armastus loob veidra psühholoogilise keskkonna, mis hirmutamise asemel poeb naha vahele ja jääb häirima veel mõneks ajaks. Und tõenäoliselt keegi ei kaota, küll aga midagi jääb maha kinosaali kindlasti.

Ajastutruu lavastus on väga kütkestav. Vana inglise keel, see sünge halastamatu loodus, räpasus ja patune elu. Robert Eggers teeb ära kiiduväärt töö. Tihti panin tähele ennast imetlemas kompositsiooni, tempot, kaugust ja nurkasid, ning see sobis igal momendil ideaalselt. Tõeliselt ainulaadne debüüt. Muusika on samasuguselt ebameeldiv ja häiriv nagu see lugu ja lõpptulemus. Kahjuks ei saa sisust väga detailselt rääkida, sest see rikuks ära kogemuse see enda nahal läbi elada. Psühholoogiline ülesehitus esitab palju küsimusi, millele vastuseid filmist otse ei leia. Hiljem mitu tundi endamisi analüüsides leidsin ainult uusi küsimusi, mis on osa sellest kogemusest ja meeldejäämisest. Pole väga pikka aega kogenud ühtegi sedavõrd mõjuvõimsat filmi!

Näitlejate valik on suurepärane, kuid kogu au võtab perepea Williami rollis olev Ralph Ineson ning vanima lapse Thomasin rollis olev Anya Taylor-Joy. Nende kahe näitleja juhtimisel valmib lugu, mida on raske kritiseerida. Aeglaselt algav, kuid kiirelt lõppev narratiiv on kaval, analüüsiv ja trikke mängiv kompott, mis jätab kõik hirmsa vaatja enda fantaasia hooleks. Atmosfäär, halastamatu saatus ja unustusse kadunud elud, kellest keegi midagi ei tea, on väikene osa selle mõjust, mida oma lapsele näidata ei julge. Sedavõrd häiriv film, et lapsele isegi ei maini seda.


13. The Killing Of A Sacred Deer (2017)

A24 on tänaseks päevaks tuntud stuudio ning seotud ka Ameerika õudusžanriga sarnaselt Blumhouse nimega. Nende sulest on tulnud ka siin listis olev "Hereditary". "The Killing Of A Sacred Deer" on üks nende parimaid filme üldse ning loo keskmes on kirurg, kelle perekonnal lasub suur needus. Tegemist on sürreaalse, ebamaise atmosfääriga täidetud naha alla pugeva õudusfilmiga.

Unikaalne on kindlasti sõna, mida siin võiks kasutada. Suurepärane kaameratöö ja hästi õnnestunud narratiiv on komplektis heade näitlejatega ning üllatavalt emotsionaalse taustasõnumiga. Kvaliteetfilm läbi ja lõhki peidab sügavat tragöödiat, kuid ei unusta kordagi, et on tegelikult õudusfilm, mis tahab šokeerida ning meelde jääda. Teeb neid mõlemaid suurepäraselt.

12. It Follows (2014)

Pikka aega vältisin seda filmi, sest tundus ebahuvitav ning analoogia suguhaigustega ei olnud kütkstav piisavalt. Lõpuks sõbra sundimisel vaatasin ära ning koheselt sai sellest üks isiklikke lemmikfilme, mis üldse tehtud. Niivõrd originaalne ja meeldejääv, ei isegi täna kui näen mõnda inimest keset tühja linna otse minu poole tulemas, tuleb kogu film häirivalt meelde. Loo keskmes on noor naine, kes peale juhuslikku seksuaalset kogemust hakkab nägema teistele nähtamatut olendit, kes talle järele kõnnib.

Häiriv on siin vähe öeldud. Vastikult naha alla pugev veider kummituselaadne olend on hirmus. Sellest ei saa lahti ning see teadmatus, et millal see tuleb ongi see kõige jubedam osa. Lavastamine ja pidevas liikumises hoidmine on meeldejääv stiil ning siia sobib ideaalselt. Imeline soundtrack, õõvastav atmosfäär ning tõeline müsteerium hoiab silmad ekraanil. Mitu korda seda siiski ei vaataks, sest ühest korrast piisas. Siiani pole veel maha raputanud.

11. The Babadook (2014)

2005. aastal tegi Austraalia näitleja Jennifer Kent kümneminutilise lühifilmi nimega "Monster", mis rääkis klassikalise loo koletisest kapis ja voodi all. 2014 aasta HÕFF tõi vaatamiseks värskelt valminud täispika versiooni "The Babadook" samadelt tegijatelt ning tulemuseks on suurem üllatus, kui ma valmis olin. Kickstarteri abiga valminud film annab lasteraamatule õudsed ja tumedad toonid, mis tulevad meelde pimedatel ja vaiksetel öödel, kui üksinda kodus.

"Babaduuk" räägib üksikemast Amelia ja tema kuueaastasest pojast Samuel, kes vaevlevad raskuste käes. Ema ei saa magada, sest laps on agressiivne ja pidevalt ehitab erinevaid relvi, et võidelda koletisega kapis. Samuti on lähenemas poja sünnipäev, mis on ka Amelia mehe surmaaastapäev. Ühel õhtul pannes oma poega magama, loeb naine lapsele unejutuks ühte lasteraamatud "Mister Babadook", mis algab sõnadega: "If it's in a word, or in a look, you can't get rid of the Babadook!".

Raske uskuda, et klassikaline koletis kapis lugu saaks olla midagi originaalset ja hirmutavat, kuid Austraalia lavastaja Jennifer Kent on suutnud sellise filmi tõepoolest kokku panna. Tegemist on äärmiselt meeldejääva õudusfilmiga, mida saadab värskendav ja originaalne lähenemine juba tuhat korda tehtud aspektidele. Lavastaja suudab luua tõeliselt hästi mõjuva atmosfääri, kus suurt rolli mängib ema ja poja koduks olev vana maja. Terve hoone muudetakse staatiliseks õudusunenäoks, kus iga vari on potentsiaalne oht. Filmi tugevus siiski ei ole ainult peidus pimedates nurkades ja õõvastavas lasteraamatus, vaid hoopis narratiivis, mille hästi kirjutatud käsikiri ekraanile toob. Üllataval kombel on tegemist hoopis armastuslooga ema ja poja vahel, keskendudes nende omavahelisele sidemele ning lapsevanema enda lapse taasavastamisele.

Terve tegevustik toimub inimese kodus, kus iga vari nagu elaks ning igasugune kummitus või deemon paneb pigem kahtlema Amelia vaimses tervises kui milleski üleloomulikus. Õõvastust tekitab hirmu ja leina kooslus, mis koos väsimuse ja psühholoogilise terroriga loob situatsiooni, kus kõik on võimalik ning oma kodu enam ei ole turvaline. Oht ei pruugi olla see, mille eest ennast kaitstakse. Loo plussiks on madal eelarve, mis ei lase teosel muutuda liiati toretsevaks (nagu "Astraal" või "Kurja kutsumine"), vaid annab võimaluse jääda tihedalt ja emotsionaalselt fokuseerituks. Minu jaoks muutuski film suurepäraseks momendil, kui noor Samuel tõi sisse tugevad emotsioonid ja meeldejäävad stseenid ("I love you, mom. I know you don't love me. The Babadook won't let you!").

"Babaduuk" laenab tugevalt juba tuntud õudusfilmide klassikutelt nagu "Poltergeist", "The Exorcist", "The Nightmare on Elm Street" ja "The Shining", kuid toob midagi sisse ka uuematest filmidest nagu "Sinister" ja "The Conjuring". Olgugi, et film ei too mitte midagi uut, ei takista see olla originaalne. Mõlemad peaosalised on oma rollides täiesti suurepärased, eriti noor Noah Wiseman, kuid ka pereema rollis olev Essie Davis ei jää kaugele maha. Tugevalt ebamugavatest stseenidest on kindlasti kõige tugevam moment, kus Babaduuk leiab endale tee Amelia ja Noahi tuppa ja siis nende voodi juurde, mis muutis terve suure kinosaali vaikseks ja õhku ahmivaks massiks. Kahjuks ei saa mööda ka miinustest, miks see film ei ole tõeline meistriteos. Viimased veerand tundi filmist muudab oma suunda väga drastiliselt ning jättis nii mind, kui ka paljud teised, pead kratsima, et mis siis tegelikult juhtus ja mis/kes see Babaduuk tegelikult on. Selline lahendus ei olnud filmile vääriline ja minu jaoks suur pettumus. Lõpetuseks julgen öelda, et tegemist võib-olla aasta 2014 ühe parima õudusfilmiga.

10. Kill List (2011)


Üllataval kombel siin nimekirjas pole palju Briti õudusfilme (Under the Skin siiski on), kuid "Kill List" selle eest on mitme filmi jagu meelelahutust. Loo fookuses on kaks palgamõrvarit, kes tapavad mitu enda sihtmärki, kuid peagi asjad väljuvad kontrolli alt. Ben Wheatley kirjutatud ja lavastatud mõnusalt tume lugu särab eelkõige õnnestunud lõpuga, mis siin žanris on haruldane. Tugev vägivald muidugi käib asjaga kaasas.

Selle filmi juures oluline element on teadmatus. Mida vähem filmist teab, seda võimsam kogemus on. Lugu on täis pöördeid ja ootamatuseid, seega tasub hoida ennast teadmatuses. Lavastaja leiab pidevalt uusi viise kuidas vaatajat šokeerida kuni meeldejääva suure finaalini välja

9. Green Room (2015)


Veidralt lihtsa ideega film, kus punk-rokk bänd satub tunnistajaks mõrvale skinheadide klubis. Seejärel proovivad üle elada neonatside rünnakut. Film on algusest kuni lõpuni täis pinget, tõeliselt sünge thriller, kus ei saa puhata. Koguaeg midagi toimub, oht on reaalne ja lakkamatu. Iga mõrv ja surm on mõjuv ning terror on lõputu.

Jeremy Saulnieri lavastamine on siin enim kiiduväärt, sest seob kõik elemendid kokku üheks nauditavaks ja meeldejäävaks filmiks. Siin astub ülesse ka Kapten Picard ise - Patrick Stewart ning tema roll on ka üks meeldejäävamaid. Lisaks on siin ka Anton Yelchin, kes suri 27-aastasena veidra õnnetuse tagajärel.

A24 stuudio jaoks on see juba päris mitmes film siin nimekirjas. See oleks väga kergelt saanud olla lihtsalt järgmine suletud ruumiga film, kuid tänu osavatele inimestele sai sellest üks dekaadi võimsamaid õudusfilme. Hoiatus siiski - see on erakordselt vägivaldne, seega vaadake enda riskil.

8. Suspiria (2018)


Kaheksakümnendate Berliinis on tantsuakadeemia, kust Ameerikast pärit noor tantsija avastab nõidade kogukonna. Tegemist ei ole originaalse ideega, vaid uus versiooni samanimelisesest 1977 aasta filmist. See kaks ja pool tundi kestev maratonõudukas on tugevalt polariseeriv sarnaselt "Midsommarile", seega selleks tuleb olla valmis. Fännid juba ütlevad, et see on kultusklassika, teised jällegi, et totaalselt mõttetu. Ise jään sinna esimeste hulka ja nimetan seda kui alati "must-see" filmiks, mida lihtsalt peab nägema.

See ei ole ainult veidrusele ja WTF momentidele ülesse ehitatud, vaid siin on peidus tõeliselt tugev kvaliteetfilm, mis toimiks ka ilma. Temaatiliselt keeruline, tugevalt näideldud ja lõputult häiriv film on lavastatud Kubrickule omases stiilis. Luca Guadagnino on varem teinud teisegi õudusfilmi uus versiooni "Call Me By Your Name" ning ka seal võttis peaosa endale noor ja andekas Chloë Grace Moretz.

Kõigele lisaks saaksin isegi öelda, et "Suspiria" on ka tantsufilm. Koreograafia on võluv ja kodus suurelt kinolinalt vaadates 4K kvaliteedis see oli lummav. Muidugi ei tasu unustada, et sedavõrd pöördes linalugu ei ole loogiline ega proovigi. See on tehtud selleks, et meelde jääda. Ja meelde see jääb!

7. Train To Busan [Busanhaeng] (2016)


Toorelt - see on üks maailma parimaid zombifilme ning kriitikute hinnangul ka üks parimaid filme üleüldiselt, mis 2016. aastal ilmus. Lõuna-Korea žanrikino üks tugevusi on karakterid ja nende suhted kõige veidra keskel, olgu selleks siis ülemõistuse absurdne märul või siis antud juhul elavad surnud. Terve film leiab aset rongis ning karakterid on loodud selliselt, et juba esimeste minutitega on nad kõik tuttavad ja komplektsed kui isiksused.

"Train to Busan" on totaalne meistriteos, mis annab suure koguse äkilist adrenaliini ning kõnetab ka emotsionaalselt, sest siin on kurbus, siia jagub viha ning eelkõige esmaklassilist meelelahutust. Isiklikult üks minu lemmikuid filme läbi aegade. Selle aasta lõpus on tulemas ka järg - LÕPUKS!

6. Tucker And Dale Vs. Evil (2010)


Rääkides õuduskomöödiatest, siis kindlasti tuleb teemaks "Tucker And Dale Vs. Evil", mis lihtsalt naerutab samal ajal kui veristab. Fookuses on kaks maakast venda, kes päästavad noore tudengi uppumisest, peale mida algab arusaamatuste rada - verine ja koomiline samal ajal. Õudus ja komöödia on mõlemad keerulised žanrid, sest sõltuvad ainult publiku subjektiivsest arusaamast, siis need kaks kombineeritud on veelgi keerulisem. Õnneks see film sai pihta ja veel kuidas.

Tegemist on tugeva komöödiaga, mis kasutab kõiki tuntuid õudusfilmide kližeesid täies mahus. See on unikaalne, originaalne ning pakub ka üllatavalt naljakaid viise suremiseks. Kõigele lisaks see on südamlik film, tugev teema taustaks ning samal ajal veel ka üks paremaid õudusfilmide romantilisi suhteid, mis ekraanidele toodud. Tundub võimatu? Vaadake ise ja veenduge.

5. The Conjuring (2013)


James Wan on nimekirjas tagasi. Teine seeria lisaks eelpool nimetatud "Insidiousil", mis järgedega ära tapeti. Selle loo keskmes on paar paranormaalsete sündmuste uurijaid Ed ja Lorraine Warren, kes uurivad kummitusmaja 1970ndate Ameerikas. Esmapilgul see tavaline ehmatuse peale ehitatud kummituse lugu, kuid sügavamale minnes on näha, et siin palju enamat. See pinge ja karakterid, koos kaasakiskuva narratiiviga loob ühtse terviku, mis toimub. Järjed ja spin-off filmid on muidugi teine teema.

Üksinda kodus on seda raske vaadata, sest pinge läheb päris kõrgele. Ehmatused toimivad, näitlejad on suurepärased ja lavastaja tead, mida ta teeb. "The Conjuring" on hea näide, et klassikaline kummitustemaja endiselt toimib. Teeb seda sellise efektiivsusega, mis jätab teised sama ideega filmid häbisse. Ajastu ja olustik on muidugi tugev lisa.

4. The Cabin In The Woods (2011)


Järjekordne õuduskomöödia siin nimekirjas, mis tabab märki. Loo keskmes on grupp noori, kes lähevad majakesse keset metsa, et seal seksida ja pidu panna. Kui koletised, zombid ja muud olendid välja ilmuvad saavad noored aru, et see pole tavaline metsaonnike. See film seob mitmeid žanre ning teeb seda edukalt. Tugev eneseiroonia ning koomiline ajastamine on kooskõlas koletistega, vere ning taustal oleva põhiline tumeda narratiiviga.

Head näitlejad, enesekindel lavastaja Drew Goddard ning kohati absurdne narratiiv omab lõpuks loogikat, nii palju kui sedavõrd fantaasiaulme seda omada saab. Tegemist ei ole universaalse filmiga, mis kõikidele sobib, kuid eluaegsed õudusfilmide fännid peaksid saama palju naerda ja irooniat enda lemmik žanri kohta.


3. The Lighthouse (2019)


Kaks majakavahti on väikesel saarel lõksus ning vaikselt lähevad hulluks. "The Lighthouse" on üks nendest filmidest, mis on vaimselt sedavõrd rõhuv, et kui see ükskord läbi saab, siis on ainult hea meel. Film läheb nii hullumeelseks kui žanris on võimalik ning totaalselt mängib publiku ajudega. Kriitikute sõnul võib siit leida veatu žanrifilmi.

Selle teose edu taga on geniaalne lavastamine, kaameratöö, soundtrack ja üleüldine produktsioon, mida tegelikult ei ootaks taoliselt niššikalt. Muidugi selline film ei saaks eksisteerida ilma kahe peaosalise imelise tööta - Willem Dafoe ja Robert Pattinson. Jah, see sama järgmine Batman ja endine sädelev vampiir. Sisu on keeruline järgida, palju asju jääb tõlgendamiseks, kuid siin on palju õppida ja tagasi saada. Tuleb ainult lõpuni vastu pidada.


2. Black Swan (2010)


Balleriin (Natalie Portman) kaotab mõistuse kui valmistub ette elu suurimaks rolliks. Listi kõige kõrgema keskmise hindega (8.0) film tegi midagi unikaalselt õudusfilmide žanris - see nomineeriti parima filmi Oscarile.

Tugev psühholoogiline thriller toob ekraanile inimmõistuse kõige mustemad ja hirmutavamad aspektid. Vaikne langus hullumeelsusesse on tabatud sedavõrd veenvalt, et on raske seda mitte imetleda. Publik vaatas seda kinosaalis vaikuses, suurte silmadega, ilma mugavat positsiooni leidmata ning sama saab öelda ka nende kohta, kes vaatasid seda televiisorist. Veider peegeldus ka iga inimese enda mõttemaailma, mida on raske ausalt tunnistada. Kas hull inimene teab, et ta on hull?

Darren Aronofsky lavastatud traagiline karakterikeskne õudusthriller tõstis Natalie Portmani veelgi kõrgemale kui ta enne seda filmi oli. Ta mitte ainult ei saanud enda rolli eest Oscari nominatsiooni, vaid lausa võitis selle. Ei juhtu just tihti, kus saadakse Oscar õudusfilmis tehtud rolli eest. "Black Swan" ei ole kohustuslik vaatamine mitte ainult õudusfilmide austajale, vaid üleüldiselt filmisõbrale. Kahe käega soovitan.

Muidugi ei saa mainimata jätta Mila Kunise ja Natalie Portmani vahel olevat kuuma seksistseeni. Head vaatamist!


1. Get Out (2017)


"Key & Peele” (MadTV) koomikuteduost tuntuks saanud Jordan Peele’i lavastaja/stsenaristi debüüt oli õnnestunud ning võib pidada lausa üheks filmimaailma edukamaks, sest suurtele ekraanidele jõudnud õudusmüsteerium “Get Out” (kohaliku nimega “Kao ära”) annab tõeliselt ootamatu kvaliteetkino laksu, mis pealispindselt on õudne, kuid sügavamal lausa hirmus. Peele sai selle stsenaariumi eest ka Oscari.

Mitmekihiline, tugeva sotsiaalse sõnumiga eneseteadlik žanrihübriid, on satiiriline teos, mis esitleb passiivset rassismi ja sellest tulenevat paranoiat kui kahesuunalist tänavat, kus kõik liiklejad on peagi laupkokkupõrkes hukkumas. Hetkel ei suuda meenutada ühtegi muud filmi, mis suudaks “Get Out” stiilipuhtale poliitkorrektsust eiravale sotsiaalsele kriitikale konkurentsi pakkuda. Peele’i nägemus lavastajana on enneolematult selge ja tugeva sõnumiga. Eugeenika, rassipoliitika ja publiku peidetud eelarvamused loovad ootamatult meistriteose, millest võibki rääkima jääda.

Chirs Washington (Daniel Kaluuya) on fotograaf, kes on mõnda aega olnud suhtes Rose Armitage’ga (Allison Williams). Nad on esmakordselt minemas tüdruku vanemate juurde ning sarmikas, haritud ja vaiksemapoolne noormees on natukene mures, sest Missy ja Dean (tüdruku vanemad) ei tea, et Chris on mustanahaline ning ta ei ole kindel, kuidas rikkad valgenahalised liberaalid suhtuvad rassidevahelisse suhtesse. Kohale jõudes leiab Chris, et tüdruku vanemad on täiesti normaalsed ning kõik tundub olevad korras, kuniks kohtub pere heaks töötavate mustanahaliste abilistega, peale mida kisuvad asjad veidraks.

Kogu teos on täis tugevat sümboolikat, mis on jõuline väga mitmes keerulises teemas. Ilma rassismi ja inimeste nägemusi erinevate rasside rollidest lahkamata, on veidikene keeruline filmi arvustada, kuid seda tehes annaksin ära momentumi, mille peal lavastus elab. Äärmiselt oluline roll on atmosfääril ning asjadel, mida karakterid ei ütle, kuid kõik mõtlevad. Hea näide on kohe alguses olev moment, kus Chris ja Rose põhjustavad liiklusõnnetuse ning kohale saabunud politseinik soovib näha Chrisi juhiluba olgugi et roolis polnud tema. Rose lahendab selle antud situatsioonis õigesti, kuid palju jääb ütlemata.

Ebaõiglane ja ülbe käitumine on selgelt vastumeelne ning moment momendi järel, situatsioon situatsiooni järel annab linateos imelise osavusega edasi dialoogi, mida tegelikult ei toimu. See on filmikunstis keeruline saavutus, kus lisaks ekraanil toimuvale on ka dialoog publiku ja lavastaja vahel, mängides inimestele sisse kodeeritud ja peidetud eelarvamustega.

Žanriliselt on tegu õudusfilmiga, mis tegelikult hüpleb müsteeriumi ja komöödia piirimail. Huumor ei ole otseselt seotud filmiga endaga, vaid pigem vaatajaga. Isegi narratiiv on mänguline ja muutva tempoga, saates segaseid signaale. Vahel saab olla paranoiline Chrisi saatuse suhtes, teinekord ehmatada ootamatusest ja arvata, et tegelikult on juba teada, millest film räägib, ehkki tõeline paljastus on alles ees. “Get Out” viib meid maailma, kus liigne viisakus on hirmutavalt häiriv, korralikult ja normaalselt käituv mustanahaline mees tundub veider, koguaeg on midagi kusagil taustal hiilimas, jättes ootuse, et iga hetk kõik läheb veriseks ja väga valesti. Mis film see siis tegelikult on — lugu noorest mehest, kes kõigest väest eirab igasuguseid rassilisi pingeid, säilitades näilise korrektsuse kuniks see kõik puruneb ja laibad hakkavad kuhjuma.

“Get Out” on teos, millest saab sõpradega rääkida veel kaua aega, kuid Peele’i oskus esitleda õnnetust, mida kõik teame tulemas ja mängida paratamatusega ning ikka üllatada on värskendavalt hea ja veidralt kummitav, sest lugu elab edasi peale filmi lõppu. Sündmused saavad tähenduse, kui publik saab momendi puhata ja mõelda, et miks meie ühiskond on selline nagu see on. Esimesel pilgul tugevalt polariseeritud teema on esitletud uskumatult graatsiliselt, kus rassism ei ole süüdistav ega ka raske koorem, vaid on veidralt paranoiline ning isegi humoorikas, jäädes endiselt õudusfilmi žanrile truuks. Paremini seda öelda ei oska, Tegemist ei ole õudusfilmiga, mis on tehtud telefoniga kusagil USA tänavanurgal siniste vilkuvate tulede taustal ega protestiga, miks kellegi elu on ka oluline, vaid ausa kommentaariga, miks meie kõik, kui inimesed, oleme rassistid. Või kas ikka oleme?
Olen filmist selgelt löödud ja lausa häiritud kui hea see on. Veatu meelelahutus, mis on provokatiivne ja väljakutsuv ning täpselt see, mida olin tollel momendil oodanud.