1. Õudukafännid - Nii filmi lavastaja A. Øvredal kui igale horror-žanri austajale tuntud produtsent Guillermo del Toro on oma karjääris tihedalt seotud õudusfilmidega. Øvredal, näiteks, on olnud kriitikute hinnatud filmi “Trollhunter” režissöör, produtsent del Toro võib aga uhke olla oma resümee üle, kus üle kümne filmi ning kuhu kuuluvad kassahitid nagu “The Shape of Water”, “Crimson Peak” ja “Pan’s Labyrinth”.


“Hirmsad lood, mida pimedas rääkida”

2. Raamatusari - “Hirmsad lood, mida pimedas rääkida” põhineb A. Schwartzi samanimelisel raamatusarjal ning härra del Toro on oma sõnul lapsest saadik selle seeria suur austaja olnud. Mehel on kodus lausa mõni algne raamatusarja illustratsioon seinal eksponeeritud. Vaata pilte!

3. Inspiratsioon - Raamatu illustratsioonide autor on Stephen Gammell ning just sealt ammutati filmikoletiste loomiseks inspiratsiooni. Mõjutusi saadi ka Stephen Kingi ja Steven Spielbergi teostelt. Muide ei kasutanud filmimeeskond nimme kuigi palju CGI’d, vaid hoidis pigem traditsiooniliste praktiliste eriefektide poole.

4. Kontseptsioonist - mullusel kuulsal San Diego Comic Conil rääkis produtsent, et algul ei olnud ta filmi antoloogilises kontseptsioonis üldse nii kindel. Del Toro meelest on sellised filmid ainult nii head, kui hea on tema halvim lugu. Samas intrigeeris teda mõte sellest, et raamat justkui loeb lugejat, mitte vastupidi. Väljaandes The Verge kiidab seda kriitik Noah Berlatsky, väidab, et selline käsitlus on hea mõtteaine ideele, et meie maailmas kontrollivadki nn lood inimesi. Päriselus ei tule meil muidugi rinda pista Jangly Mani või Haroldiga, ent filmi(de) moraal ongi tihtipeale drastilisemalt ja lihtsustatud kujul vaatajale selgeks tehtud.


“Hirmsad lood, mida pimedas rääkida”

5. Sihtgrupp - teatavasti on suur osa õudusfilme mõeldud pigem täiskasvanutele ja teismelistele, ent “Hirmsad lood, mida pimedas rääkida” autorid pidasid filmi loomisel silmas veelgi nooremat publikut. Guillermo del Toro ise peab lastele õuduka-maailma tutvustamist oluliseks. Kaks asja, mis tema meelest vanemad lastega arutamata jätavad, on seks ja surm. Ent meie maailmas on surm ja õud paraku möödapääsmatud. Ilma pimeduseta ei tea me kunagi, mis on valgus. Sellega nõustub kriitik David Fear, kel muidu filmi kohta suuri kiitusi jagada ei olnud, ent arvab, et tegemist on just sellise filmiga, millega lastele õudusžanrit tutvustada, “training-wheels horror done right”.

Siia võib tuua võrdluse paar aastat tagasi publikut hirmutanud filmiga “IT”. Kellele see meeldis, naudib ilmselt ka “Hirmsaid lugusid, mida pimedas rääkida”.