ARVUSTUS | “Platvorm” kritiseerib kapitalistlikku ühiskonda kasutades selleks kannibalismi
Klaustrofoobne ja häiriv “Platvorm” on Hispaania režissööri, Galder Gaztelu-Urrutia, debüüt. Kuigi film on Netflixis dubleeritud inglise keelde, soovitan vaadata seda originaalkeeles. Tegevus toimub tulevikus, kus suures tornilaadses vanglas toidetakse kinnipeetavaid platvormi abil, mis järk-järgult laskub ühelt astmelt teisele. Teoreetiliselt on tegemist õiglase süsteemiga, eeldusel, et iga kinnipeetav võtab ainult ettenähtud osa toidust. Praktikas see ei toimi: ülemiste korruste vangid ahmivad kõhud täis ja alumised peavad kraapima jäänuseid. Käib igapäevane võitlus elus püsimise nimel.
Tegemist on filmiga, mille peale isegi Hannibal Lecter krimpsutaks nina. Nõrganärvilistele toidugurmaanidele ei soovita. Leidub stseene realistlikust vägivallast, enesevigastamisest ja isegi kannibalismist. Paljud vangid nälgivad ja kongikaaslaste nosimine on muutunud uueks normiks. Üllataval kombel on ka isuäratavate toitude söömist häiriv jälgida: inimesed kugistavad valimatult kõike, jalutavad roogade keskel ja ei hoia tagasi enda kehavedelikke.
“Platvorm” on väga provokatiivne ja uurib inimeste psühholoogiat kriisiolukorras. Lihtne on teha eetilisi valikuid ning seista üllaste ideede eest, kui on kõik hästi. Mida teha ekstreemses situatsioonis, kus tugevam jääb peale? Milleks on inimene võimeline, et ellu jääda? Vanglas on kõigil sama valik, kas sööd või lõpetad ise pearoana. See on kohe algusest ilmselge. Filmis kõlab tsitaat, mis suurepäraselt illustreerib süžeed: “on olemas kolme tüüpi inimesi: need, kes on all; need, kes on üleval; need, kes kukuvad.”.
Tegemist on unikaalse teosega, mida on raske seedida. Esimesed dialoogid ja metafoorid on kohati liiga läbinähtavad. Läbivaks teemaks on ilmselge kapitalistiku ühiskonna kriitika ja
seda illustreeritakse väga dramaatiliselt. Ülemised korrused ei hooli alumiste heaolust ja alumised põlastavad neid. Kommunikatsioon toimub peamiselt samal tasemel elavate vangide vahel. Toitu on piisavalt, aga keegi ei soovi seda jagada ja seistakse ainult iseenda eest. Filmis rõhutatakse, et ainult nõrgameelsed naiivitarid hoolivad alumiste toimetulekust ning paluvad inimestel arvestada üksteisega. Korrustevaheline koostöö toimiks, kui kõik oleksid empaatilisemad ja eelarvamusteta. “Platvorm” esitab küsimusi, aga ei vasta neile sajaprotsendiliselt. Film kulmineerub eepiliste võitlusega parema tuleviku nimel. Kahjuks jääb lõpplahendus mõneti lahtiseks ja õppetund poolikuks. Millise emotsiooniga peaks vaataja lahkuma pärast viimast kaadrit? Segadus? Masendus? Usk? Lootus? See jääb igaühel endal otsustada. Küsitav on see, kas tegemist oli tahtliku valikuga või mitte.
“Platvormi” tugevus on lihtsuses: kergesti jälgitav narratiiv, otsekohene dialoog, lämmatav atmosfäär. Tegelaskujude otsuseid ja ellujäämistaktikat on raske ennustada, mis hoiab pinget üleval viimase hetkeni. Igaüks leiab endale, kas huvitava mõtte või järgmise halva unenäo. Filmi lõpp ei pruugi olla igale maitsele, sest selle autorid ei kanna lahendust hõbekandikul ette, vaid jätavad publikul otsustada. “Platvormis” on palju häirivaid kaadreid ja hingematvaid momente, mis ei ole sobilik nõrganärvilistele, kuid igavuse ja söögiisu peletamiseks on tegemist fantastilise valikuga. Bon appétit!
