ARVUSTUS | Ulmeline ja usutav ajareis viib kokku sünnituse järel vähki surnud ema ja täiskasvanud tütre
Päeval, mil Elisa Girotto (Vittoria Puccini) sai teada, et ootab tütart, selgus ka, et ta põeb lõppstaadiumis rinnavähki ning lootus oma lapsega kunagi kohtuda on kaduvväike. Niisiis võttis naine märkmiku ning asus sellesse kirja panema kõike tarvilikku: asju, mida beebi majja tulles vaja on, plaane, millised peaksid olema tema matused - ning oma abikaasa juhendamiseks ka kingitusi, mida nende tütar igal aastal sünnipäevaks peaks saama.
Film rändab ajas - või õigemini teeb seda tütar Anna (Benedetta Porcaroli), kes autoavarii järel satub milleniumivahetuse aega, mil ema teda ootas. See annab talle võimaluse kohata Elisat, kes suri vahetult pärast seda, kui laps keisrilõikega ilmale aidati.
Anna on aga kõike muud kui tütar, kellele Elisa last oodates oma lootused asetas. Ema unistustes oli laps heledalokiline, helge ja alati positiivsust säilitav printsess. 18-aastane Anna seevastu on tume, mässuline, impulsiivne ja käitub ka täiskasvanuikka jõudes jätkuvalt maailma peale tigeda teismelisena. Anna sees elaks nagu pahameel selle üle, et ta kasvab (armastava) üksikisa Alessio (Edoardo Leo) lapsena ning eriti ärritavad teda ema poolt igal aastal saadetavad totakad kingitused, mis ei ole justkui üldse talle mõeldud. On üsna alguses selge, et autoõnnetuse tagajärjel kokku sattunud naistel ühist keemiat tekkida ei saa.
"18 regali" on nutikas film nii süžee keerdkäikude kui režiiliste lahenduste osas - näiteks Anna vettehüpe ja keisrilõikega sünd filmi lõpuosas. Ka ei leia sealt seda, mida eelarvamuslikum vaataja itaallaste puhul oletaks: maneerlikku kätelaiutamist, pritsivaid pisaraid ja valjuhäälset ekspressiivsust. Film on pigem vaoshoitud, mõtlik ja mitte ülearu sentimentaalne. Osaliselt (aga ainult osaliselt!) võib seda võrrelda hispaanlaste mõne aasta taguse "Ma ma"-ga, mille süžee on mõneti sama: vähki põdev naine püüab enne surma jätta võimalikult palju jälgi oma tulevase lapse ellu, aga taolist latti, mille Penelope Cruz oma piiritus helguses, naiivsuses ja kuraasis "Ma ma"-ga üles seadis, selles filmis siiski ei ületata. Tormakale Annale vastab tema ema hillitsetud ja kõigega toime tulev karakter. Selle tõttu saab Netflixi filmis õnneks või õnnetuseks ka märksa vähem nutta. Küll aga näitab film itaallasi oma ehedas perekonnaarmastuses läbi kõrvaltegelaste - Anna vanavanemate.
Veel ühe dimensiooni annavad filmile teised toetusgrupis koos käivad vähihaiged oma paralleelmaailma, hirmude, häbi ja teinekord musta huumoriga.
"18 regali" on üdini realistlik ja igapäevane fantaasiafilm, mida vaadates unustad, et taoline sündmuste käik pole päriselus kuidagi võimalik. Sümboolne on ka filmi tunnuslauluna kasutatav Oasise "Don´t look back in anger".
