ARVUSTUS | Melanhoolne lahing usu ja muusika vahel
Netflixi jõudnud möödunudsügisene film „The Song of Names” (režissöör François Girard) sunnib peategelasi langetama karme valikuid geniaalsuse, traditsioonide, sõpruse ja unustuse vahel.
Dovidl (Clive Owen) on poola-juudi poiss, keda saatus päritolu tõttu justkui sugugi ei soosiks – eriti, kui vaataja aimab juba ette Teise Maailmasõja saabumist ning selle tähendust juutidele. Ent Dovidlile on elu andnud millegi üleelusuuruse: geniaalsuse muusikuna. Lootes poisi jaoks parimale, jätab isa ta Inglismaale kostile ehk adoptiivperekonda, kus ta sirgub koos sama vana Martiniga (Tim Roth). Sedasorti ümberkorraldused pole alguses meeltmööda kummalegi poisile ning esialgu areneb nende vahel eakohane rivaliteet.
Dovidl on geeniusele omaselt kirglik, kompromissitu ja hoolimatu („Sinu jaoks ongi kõik väike!” kuulutab ta kasuvennale üleolevalt). Algne intriig lubaks sellel vastuolul vähemalt teoorias kasvada millekski nii suureks kui on Miloš Forman kujutanud oma „Amadeusis” – geniaalsuse ja keskpärasuse igaveseks heitluseks. Seda antud filmis siiski ei juhtu. Martin justkui nõustuks vähem või väiksem olemisega märksa leplikumalt kui Salieri end Mozartiga võrreldes. Ta ei pane isegi suuremat pahaks, kui tema isa pühendub kasuvennale rohkem kui talle endale ning tal tuleb võõra tõttu kohustuslikus korras oma kodus juudi kombestikku täita.
Martin ja Dovidl kasvavad kokku ja toimetavad sõpradena läbi noorukiea, kuni enne üht suurt kontserti Dovidl jäljetult ja lõplikult kaob. Filmi üks tugevamaid külgi on peaosi kehastavate näitlejate väline sarnasus nii lapse-, teisme- kui ka vanemas eas: me justkui näeksime neid tõepoolest kasvamas ja vananemas. Samas jääb sellesse noorukiikka ka nõrgim külg: stsenaarium/režii ei toeta kinnisiideed, millega Martin kadunud kasuvenda läbi aastakümnete taga otsib. Sellest sõprusest lihtsalt ei aimu nii suurt südamlikkust, lojaalsust või usalduslikkust, mis pea pooleks sajandiks rahu ei annaks. Tänu visadusele Martin lõpuks Dovidli leiabki, ehkki mitte niisugusena nagu lootis. Juudi juurtega mees on viiulile selja keeranud ning otsustanud usu kasuks. Ka tema siseheitlustest ja selle põhjusest saab ülevaate ainult põgusalt ja mitte ülearu emotsionaalselt (või ehk on seda emotsiooni kogu juudiloo ja sõjatraagika pinnalt kuidagi kunstlikult punnitatud).
Juutidega seonduv on selle eepikale pürgiva draama pluss ja miinus üheaegselt. Selle "põlatud rahvusega" kaasneb alati teatud paratamatu melanhoolia ning selle poole kannab film nii pildi- kui muusikavalikuga veenvalt välja. Teisalt tunduvad juudid praegu moes olevat, filme ja seriaale, mis nende tavadest ja raskustest jutustavad, on korraga juurde tekkinud nagu seeni pärast vihma. Mis ei ole iseenesest halb, lihtsalt seda pealtnäha kindla peale minekut teemavalikul tulekski ilmestada detailide kaudu edasi antava sügavusega, mida sellel filmil veidi napib. Oma lineaarsuses ja pateetikas jääb see vaatamata püüdlikkusele natuke seebikalikult pinnapealseks. Samuti võinuks oodata, et filmil, mille raamiks on muusika, on muusikal justkui suurem ja rõhutatum roll. Selleks on ju piiramatult võimalusi.
Olemata lugenud Norman Lebrechti poolt kirjutatud samanimelist raamatut, mis filmi stsenaariumi aluseks on, tekib lootus, et raamat puudutab rohkem ning seletab kangelaste vahelised suhteliinid (seal hulgas Martini abikaasa Heleni pideva tõrksuse kasuvenna otsimise vastu)kuidagi arusaadavamalt lahti.
Üks küsimus jääb õhku veelgi: millega on „The Song of Names” ära teeninud selle, et lisaks draama kategooriale liigitatakse seda ka trilleriks?
