“Kariibi mere piraadid: Musta pärli needus” (“Pirates of the Caribbean: The Curse of the Black Pearl”, 2003)

Hetkel, mil Johnny Depp rastapatside ja laineriga sujuvalt nähtavale ilmus, muutus maailm. Pikalt arvati, et piraadifilme ei saada enam edu, kuid see film tõi piraadid kinomaailma tagasi. Tegelikult oli aga sarja esimeses filmis palju vigu. Mitmetesse kaadritesse jäid peale meeskonnaliikmed, kes kindlasti poleks pidanud kaadrisse sattuma. Lisaks on ühes kaadris näha liiva sees tänapäevase tennisetalla jälge. Ka filmi katse jäljendada 18. sajandit pole kõige paremini välja kukkunud. Näiteks tulistavad sõdurid relvadest, mis leiutati alles 19. sajandil.

“Keeristorm” (“Twister”, 1996)

“Keeristorm” pimestas vaatajaid imepäraste kaadritega looduse võimust ja jõust. Filmis ei lõhu hiiglaslikud tornaadod ainult maapinda, vaid tõmbavad endasse ka inimesi. Filmi lõpuks saavad vaatajad aru, et tornaadod on tugevad ja neist on võimatu lõplikult aru saada. Veel vähem on võimalik neid kontrollida. Loomulikult muudavad looduskatastroofid nii maapinda kui ka inimeste elusid, kuid selles filmis ei toetutud kuigi palju teadusele.

Tornaado, mis filmi avab, kirjeldatakse olevat “F5” Fujita skaala järgi, kuid filmi tegevus toimub aastatel, kui seda skaalat veel polnud.

Hiljem, kui ühte kasvavat tornaadot jälle Fujita skaala järgi hinnatakse, väldivad filmitegijad fakti, et tornaadole ei panda hinnangut enne, kui see on möödas.

Filmi haripunkt on justkui kirss tordil – kangelased seisavad maisipõllul, samal ajal läheneb neile tornaado. Nad seovad ennast rihmadega torude külge, mis aitab neil imekombel tornaadost eluga pääseda.

“Ooperifantoom” (“The Phantom of the Opera”, 1989)

Film annab võimaluse tavaelust natukene põgeneda. Seal näeb hiiglaslikke luikesid meenutavaid voodeid, igal pool on sadu küünlaid ja peaaegu kõik riided on sametist.

See tundub filmina, kus ei tehta midagi poolikult – ka vigu mitte. Mõned vigadest on pigem koomilised. Näiteks kui üks tegelastest jääb veega täitunud kambrisse kinni, hakkavad õhumullid allapoole liikuma. See on aga selge märk sellest, et kaader on pandud mängima tagurpidi.

Teised vead on jällegi segadust tekitavad. Näiteks Meg Giry püksid. Koopasse minnes läheb ta läbi vee, kuid kohale jõudes on tal jalas täiesti kuivad püksid. Kõige märgatavam viga on aga fantoomi välimuses - see muutub filmi vältel. Enne kui talt mask eest rebitakse, on näha ainult tema lõuajoon ning kõrvade ja kaela juurest tundub kõik korras olevat. Kohe peale maski langemist on näha aga, kuidas ta näole tekivad justkui põletusarmid.

“Pimeduse rüütel” (“The Dark Knight”, 2008)

Kui film 2008. aastal kinodesse jõudis, olid fännid sellest väga vaimustuses. Linateos tekitas rohkelt elevust ja kõmu. Siiski võib sellest ekraniseeringust leida palju väikseid vigu. Näiteks muutuvad mitmetes stseenides ootamatult taustanäitlejate või rekvisiitide kohad. Veel kaotab Tumbler võidusõidu ajal ühe ratta, kuid järgmises kaadris on see imekombel uuesti auto küljes tagasi. Filmis toimub nii palju, et sellised väiksed apsakad ei pruugigi kohe silma jääda.

“New Yorgi jõugud” (“Gangs of New York”, 2002)

Martin Scorsese 2002. aasta eepiline film keskendub 19. sajandil ühes New Yorgi naabruskonnas toimuvale. Erinevad jõugud võitlesid mõjuvõimu nimel, inimesed võitlesid ja surid. Film oli väga edukas. Siiski suudeti paljude detailidega mööda panna. Näiteks kui Lihuniku-Bill uuris, et kes teeb räpaseid tegusid viiesendise eest, ei mõelnud ta ilmselt, et sellel ajal polnud seda veel olemas. Viiesendine tuli vähemalt kolm aastat hiljem. Ühe mehe laiba ümber oli näha banaane – sellel ajal Ameerika Ühendriikides veel nendega ei kaubeldud.

“Harry Potter ja Azkabani vang” (“Harry Potter and the Prisoner of Azkaban”, 2004)

Harry Potteri võlumaailmas on peaaegu kõik võimalik. Ajas rändamine, võlukepiga sädemete ja vee loomine, hingede püüdmine - võimalused on lõputud. Siiski võib ajas rändamine ka kõige põhjalikumad režissöörid lolliks teha. Näiteks kohe peale ajas tagasi rändamist väidab Hermione, et kell on pool kaheksa, kuigi kell lööb seitse korda. Ajas tagasi rändamine võib anda filmile palju juurde, kuid seda kasutades tuleb detailidega tohutult täpne olla.

“Titanic”, 1997

Kas on üldse filmi, mis ütleks rohkem “Hollywood” kui “Titanic”? Isegi rohkem kui 20 aastat hiljem pakub film rohkelt kõneainet. Selleski filmis leidub nii mõnigi viga. Näiteks Rose, kes tollel hetkel elas aastas 1912, kommenteerib ühes stseenis Sigmund Freudi teooriaid, mis tegelikult ilmusid alles 1920. aastal. Filmis leidub ka rekvisiite, mida sellel ajal polnud võimalik kuskilt saada - näiteks Jacki sõbra seljakott.

“Jõululugu” (“A Christmas Story”, 1983)

Paljude jaoks pole jõuluaega ilma “Jõululugu” vähemalt ühe korra vaatamata. Ja kui filmi on juba sadu kordi vaadatud, pole raske hakata sealseid vigu märkama. Paljudes kaadrites muudavad asjad nii tihti kohta, et filmi võiks lausa Harry Potteriga võrrelda. Näiteks on köögilaua peal purk hapukurke enne stseeni, kus Ralphie ema alles kurke keldrist tooma läheb. Ajas rändamine? Teleporteerumine? Maagia?

“Ämblikmees” (“Spider-man”, 2002)

Legendaarne superkangelane on võitnud paljude südame. Näitlejad olid suurepärased ja suutsid enda koomiksist pärinevad tegelaskujud edukalt ellu viia. Siiski pandi ka selles filmis nii mõnegi asjaga puusse. Näiteks kui Otto Octaviuse katse võtab ootamatu pöörde, hoiatab ta kõiki, et see, mida nad nägema hakkavad, on väga ohtlik. Samal ajal paneb ta endale kaitseprillid ette. Aga teised, kes asusid Ottole väga lähedal, kaitseprille ei kandnud.

Allikas: Looper