“Gravitatsioon” (“Gravity”, 2013)

Enamasti on reaalsusest pääsemiseks parimad just ulmefilmid. Kunagi ei tea, kas filmis toimunu võiks ka päriselt juhtuda. Siiski, kui vaadata ulmefilme teaduslikuma pilguga, võivad need natuke petlikuks osutuda.

Näiteks 2013. aasta kosmosepõnevik “Gravitatsioon” on väga reaalse graafikaga ja seetõttu tundub Sandra Bullocki ja George Clooney kosmoserännak kaasahaarav. Pole kahtlustki, et kosmoses on väga ohtlik – selles filmis pandi nii mõnedki õudused, mis seal juhtuda võivad, kokku.

Stseen, kus filmikangelased kukuvad läbi tühjuse, tekitab aga küsimusi. Üks tegelastest jääb kaablite külge kinni ja suudab enda juurde haarata ka teise astronaudi, kes temast peaaegu sirgelt mööda lendab. Kuid kaablid ei hoia neid mõlemaid ja üks astronautidest peab ennast ohverdama, et teise elu päästa.

Tegu on väga dramaatilise stseeniga, kuid kas tegelikult oleksid võinud mõlemad kosmonaudid eluga pääseda, kui neil oleksid olnud algteadmised füüsikast? Jah, mõlemad osapooled oleksid sellest olukorrast eluga pääsenud. Gravitatsioonita pole ka hoogu, seega õrnalt kaabli tõmbamine oleks olnud piisav, et teine astronaut õigesse suunda lükata.

“The Open House”, 2018

Noormehele, kes on traumeeritud oma isa mõrva nägemisest, antakse võimalus oma emaga hoida silma peal enda tädide majal. Mägede keskel suures majas olles üritab ema enda suhteid pojaga siluma hakata. Kuna tegu on õudusfilmiga, mis keskendub murdvargusele, lähevad asjad kiirelt valesti.

Anonüümne mõrvar jamab enne peategelaste tapmist nende mõistusega mitu päeva. Siiski leidub olukordi, kus ema ja poeg oleksid saanud lihtsalt põgeneda. Kui majas hakkavad veidrad asjad juhtuma, on õige aeg põgeneda.

Näiteks ootab tegelasi ees kaetud õhtusöögilaud. Ühel hetkel haarab noormees enda telefoni ja näeb, et mõrvar on telefonist SIM-kaardi eemaldanud. Samas hädaabisse on võimalik helistada ka SIM-kaardita. On ainult kaks võimalust - kas tegelane pole täie mõistuse juures või pole filmitegijatel aimugi, kuidas telefonid töötavad.

“The Silence”, 2019

Linateos võib meenutada 2018. aastal ilmunud filmi “Kena vaikne kohake”. Kõik algab tundmatutesse koobastesse puurimisega, mille käigus vabastatakse tohutult palju veidraid nahkhiire sarnaseid olevusi, kes kiirelt laiali lendavad ja Põhja-Ameerikas kaose tekitavad.

Pimeduses arenemine tähendab, et olevused on pimedad ja saavad saaki jahtida vaid kuulmise järgi. Inimesed peavad hakkama elama täielikus vaikuses, et ellu jääda.

Kui need elukad oleksid aga nii targad nagu filmis “Kena vaikne kohake”, oleks oht filmis arusaadavam. Seda, et olevused pole sama targad, tõestab stseen, kus nad lendavad puiduhakkurisse, kuna nad lähevad sinna, kust häält kuulevad.

Filmis on näha, et inimestel on alles internet ning ligipääs uudistele ja sotsiaalmeediale. Kõigi nende vahenditega ei suutnud mitte keegi välja mõelda, mida inimeste kaitseks teha. Ilmselt ei mõeldud sellele, et jagada internetis, et puiduhakkur suudab korraga palju olevusi hukata.

“Kena vaikne kohake” (“A Quiet Place”, 2018)

Nagu teisteski õudusfilmides, läheb ka selle filmi tegelastel selge mõtlemine meelest. Peategelased on kindlasti targad, kuid loogiline mõtlemine pole nende tugevaim külg. Filmi algus võis paljusid ehmatada. Pere noorim poeg leiab mängu kosmoselaeva, mille hirmunud isa talt kiiresti ära võtab. Poisi õde aga varastab vennale salaja kosmoselaeva, et viimane saaks sellega ikkagi mängida. Et väike poiss ka patareid kätte sai, ei teadnud alguses keegi. Kui ta lõpuks mõistab, kuidas kosmoselaev tööle saada, hakkavad mänguasjal erinevat värvi tulukesed põlema. Vanemad küll ei teadnud, et poeg on surmava mänguasja kätte saanud, kuid siiski – kas poleks targem olnud võtta ära patareid ja jätta kosmoselaev lihtsalt poisile mängimiseks.

“Sõrmuste isand” (“The Lord of the Rings”)

Milleks kõndida, kui on võimalik lennata? Tegelikult pole ühtegi head põhjust peale selle, et siis poleks olemas kolme suurepärast filmi, kui neil oleks olnud võimalik hiiglaslike kotkaste seljas lennata.

“Jupiteri tõus” (“Jupiter Ascending”, 2015)

Abikaasa ja laps või hoopis teleskoop? Filmi alguses elab Jupiter Jonesi isa koos enda raseda abikaasaga Venemaal. Talle meeldib uhke teleskoobiga tähti vaadata. Ühel õhtul murravad vargad nende koju ja varastavad väärt asju. Sooviti võtta ka teleskoop, kuid mees üritas neid omakorda peatada ja ta tulistati enda raseda naise ees surnuks. Miskipärast tundus tegelasele targem riskida oma eluga päästmaks teleskoop, kui püsida enda raseda naisega ja teda kaitsta.

“Tasujad: Igaviku sõda” (“The Avengers: Infinity War”, 2018)

Peter Quill pole just kõige teravad pliiats pinalis. Ta tüdruksõber oli küll surma saanud, kuid Peteri meeskond oli peaaegu Thanose võitnud. Ta ei pidanud mitte midagi tegema. Lihtsalt kuskil nurgas istudes poleks ta midagi ära rikkunud. Tema meeskonnal oli asi kontrolli all, kuid ta otsustas siiski asjas kaasa lüüa keerates kogu sündmustiku pea peale.

“Rapuntsel” (“Tangled”, 2010)

Alati pole head tegelased need, kes kahtlaseid valikuid teevad. Rapuntseli kasuema teeb ühe tohutu eksimuse röövides kuninga ja kuninganna tütre säilitamaks enda surematust ja hoiab teda turvalisuse huvides tornis luku taga. Printsess on aga vaimustuses laternatest, mida ta igal aastal enda sünnipäeval taevas näeb. Uudishimu paneb printsessi tornist põgenema. Laternad saadavad taevasse aga printsessi vanemad, kes teda igal aastal nii mälestavad. Miks ei andnud kasuema enda tütrele lihtsalt uut sünnipäeva? Nii poleks Rapuntsel ilmselt seost enda sünnipäeva ja laternate vahel märganud.

“Metsamajake” (“The Cabin in the Woods”, 2012)

Filmis on kasutatud tüüpilisi karakterid – blondiin, sportlane, kanepisõltlane ja süütuke. Kõik need tegelased on osa rituaalist, kus nad ohverdatakse, et koletised maha rahustada. Kuid neid ei saa tappa lihtsalt löögiga vastu pead. Selle asemel peab rituaal sisaldama piinamist ja ohvrite hirmutamist. Noortekambast on alles jäänud kaks tegelast, kui selgub, et ainult ühte neist on veel vaja, et rituaal lõpetada. Kui rituaali õigeaegselt ei lõpetata, hävitavad iidsed koletised terve planeedi. Mees tapetakse, aga mitte õigel ajal. Kui on vaja ainult ühe mehe elu, et päästa terve planeet, tundub see õiglase tehinguga, milleks sellele vastu puigelda.

“Saag” (“Saw”, 2004)

Tänapäeval võib kiirelt meelest minna, kui väikese eelarvega selliseid filme kunagi tehti. Filmi “Saag” piinakamber oli väga tavaline. Lihtsalt paar meest, kes olid seina külge kinni pandud mingis räämas vannitoas. Lisaks oli seal vann, mõned saed ja relvad ning üks laip.

Tegelastele antakse selged juhised - üks peab enda kaaslase tapma päästmaks enda pere. Teise mehe ülesanne on põgeneda enne, kui ta tappa jõutakse. Väheste vahenditega nende rumalus aga hoopis suurenes.

Filmis on näha, kuidas just üks tegelane ei oska lahendada probleeme. Peale seda, kui ta vannitoast telefoni leiab, tundub loogilisena, et see on ainus võimlaus välismaailmaga suhelda ja abi kutsuda. On mõistetav, miks peategelane telefoni vastu võtab, kui see heliseb, kuid peale hirmutavat kõnet tütrega viskab ta telefoni endast kaugele. Et see aga uuesti kätte saada, ei kasuta ta oma särki või saagi, vaid saeb hoopis enda jala maha, et ketist pääseda ja telefonini jõuda.

Allikas: WhatCulture