James Bondile kuulub filmimaailma üks kuulsamaid enesetutvustuse fraase, mis algab perekonna nime ütlemisega ning väikese pausi järel sinna eesnime lisamisega. Sean Connery suutis Bondi rolli täita jäiselt üleoleva stiiliga. Seda tõestab juba see, kuidas ta Bondi rolli täites ülbelt, sigarett suus, kaardilaua taga istus.

Kuulus enesetutvustus oli vaenlase võrgutamiseks. Õrn Edinburghi aktsent, mis muutis häälduse natukene pehmemaks, julgustas paljusid inimesi fraasi ka enda igapäevaelus kasutama. Varastel 60ndatel oli Connery mängitud James Bond väga ohtlik ja seksikas mees. Connery näitlemine muutus aga eriti heaks siis, kui kaasa hakkasid lööma režissöörid nagu Alfred Hitchcock ja Sidney Lumet.

Connery sai James Bondi rolli endale 1962.aastal. Enne seda oli mees täitnud väiksemaid osasid erinevates briti filmides. 007 tagas talle aga kiiresti edu. Connery suutis karakterile lisada piisavalt ohtlikkust, seksikust ja õrnalt vägivalda. Endine piimavedaja ja kulturist oli töölisklassi Bond, kes oli jõudnud oma staatuseni läbi raskuste. Režissöör Terence Young õpetas mehele, kuidas õigesti riietuda ja kuidas sigaretti stiilselt süüdata. Connery jõud ja huumorimeel lisasid Bondi karakterile veelgi elegantsi ja ebaharilikkust.

Connery on Bondi kehastanud seitsmes filmis. Esmalt filmis “Agent 007: Dr. No” (1962). Sellele järgnesid “Agent 007: Armastusega Venemaalt” (1963), “Agent 007: Kuldsõrm” (1964), “Agent 007: Keravälk” (1965), “Agent 007: Elad vaid kaks korda” (1967) ning “Agent 007: Teemandid on igavesed” (1971) ja “Agent 007: Ära iial ütle iial” (1983). Lõpuks hakati Connery’t ennast James Bondiga võrdlema ning mees võttis selle omaks. Ilmselt aitas see ka tal Bondi karakteri paremini inimesteni tuua.

Sidney Lumeti “Küngas” (1965) näitas vaatajatele Connery’t aga hoopiski teisest küljest kui Bondi sarja filmid. Connery mängis filmis sõdurit, kes on saadetud Liibüasse karistuslaagrisse. Koos teiste meestega tuleb palava kuumuse keskel ronida ülesse kividest ja liivast tehtud mäest. See roll näitas Connery’t karmimat poolt, mis Bondi sarjas nii hästi välja ei paistnud.

70ndatel oli Connery jaoks segane aeg. Teda sai näha John Boormani fantaasiafilmis “Zardoz”(1974), kus ta mängis Zedi rolli. See roll pani paljud Connery fännid ennast mehes kahtlema. Siiski tegi Connery sellel ajal ka kaks väga head rolli. Esimene neist oli John Hustoni filmis “The Man Who Would Be King” (1975). Teine, natuke tagasihoidlikum, roll oli tal filmis “Robin and Marian” (1976).

80ndatel võis Connery’t näha aga palju tõsisemana. Tema intervjuudest oli aru saada, et ta on vaimselt palju küpsem kui varem. Connery võitis Oscari kõrvalosa eest filmis “Äraostmatud” (1987). Peale seda sai teda näha veel filmides nagu “Indiana Jones ja viimane ristiretk” (1989), “Forresteri leidmine” (2000) ja “The League of Extraordinary Gentlemen” (2003).

Allikas: theguardian.com