Prantsuse stiilis lahkumine ei tähenda bravuurikalt enda järel ukse kinni löömist, vaid vastupidi — lahkutakse kellelegi midagi ütlemata või kellegi heakskiitu otsimata. Patrick deWitti 2018. aastal valminud romaani põhjal vändatud film (millele ta ka käsikirja kirjutas) just niisugusest lahkumisest räägibki.

Filmi keskseteks tegelasteks on lesestunud ning jõuka elustiili koheselt seljatav ekstsentriline seltskonnadaam Frances Price (Michelle Pfeiffer) koos oma pisut norukil ning tõsimeelse poja Malcolmiga (Lucas Hedges). Omapärast duot saadab ka kogu teekonna vältel perekonna kass, kes ei ole keegi muu kui kadunud perepea reinkarnatsioon. Kuna endine luksus on seljatatud, võetakse ette teekond Manhattanilt Prantsusmaa pealinna, asudes elama Frances´i parima sõbranna korterisse.
Daam jääb daamiks ka oma huku äärel, ja antud loos just nii oligi. Michelle Pfiffer, kes nomineeriti selle rolli eest parima naisnäitleja Kuldgloobusele, on daam suure algustähega, kes justkui kannaks uhkete kasukate ja kallite disainerkleitide all raudrüüd. On üksikuid seikasid, kus ka tema terasest mõõk langeb, kuid päris käest seda ei visata, mis teebki antud tegelaskuju nii salapäraseks ning lausa kadestamisväärseks. Frances´i poja palgeil valitseb teatud ängistus isaarmastuse puudujäämisest ning enneaegsest suureks kasvamisest. Kogu linateose vältel, mis kätkeb endas sulnist ning mõtlemapanevat melanhooliat, on täis teisigi värvikaid karaktereid ning samuti leiavad aset nii mõnedki ebamaised sündmused. Filmi tempo ei ole tormiline, kuid mitte ka selline, et selle saaks samal ajal oma mõtete analüüsimiseks kõrvale asetada.

Vaataja nagu mina, võib end korraks avastada mõttelt, et järjekordne film rikaste inimeste probleemidest, millega ei oska end samastada, kuid see mõte kaob peagi. Ega see film ning romaan polegi mõeldud samastumiseks, vaid see on lihtsalt üks satiiriline lugu väga veidrate tegelaste ja veel veidrama kassiga. Tasub vaadata, eelkõige just hea näitlejatöö ning omamoodi mõnusa meelelahutuse tarbeks.