1. Tom Hanks ja “Shawshanki lunastus” (“The Shawshank Redemption”, 1994)

Filmi tegevus toimub 1940. aastatel, kui edukas pankur Andy mõistetakse süüdi enda naise ja tolle armukese mõrvas. Ta saadetakse karmi Shawshanki vanglasse, mille asukad ei usu, et õbluke mees sealsetes tingimustes ellu jääb. Andy tõestab neile aga vastupidist.

Andy Dufresne rollis oli Tim Robbins. Algselt pakuti seda Tom Hanksile, kuid ta ütles osast ära, sest oli hõivatud “Forrest Gumpiga” (1994). Tim Robbins sai Dufresne osaga väga hästi hakkama.

Samas tegi Hanks rollist loobumisega õige otsuse, sest sai “Forrest Gumpi” eest parima meespeaosa Oscari.

2. Daniel Day-Lewis ja “Sõrmuste isand” (“Lord of the Rings”, 2001 — 2003)

“Sõrmuste isanda” triloogia režissöör Peter Jackson soovis ühel hetkel palgata Daniel Day-Lewist Aragorni rolli. Ta proovis Day-Lewist mitmel korral veenda, kuid tulutult. Samas pole see mingi üllatust, et mees rollist loobus, sest on teada, et rollide suhtes on ta äärmiselt valiv.

Seetõttu ongi Day-Lewis kogu oma karjääri vältel mänginud vähem kui 20 filmis. Aragorni roll anti hiljem Viggo Mortensenile, kes sai sellega suurepäraselt hakkama ja praegu ei kujutaks rollis küll kedagi teist ette.

3. Meg Ryan ja “Kaunis naine” (“Pretty Woman”, 1990)

Kui Garry Marshall otsustas olla “Kauni naise” režissöör, oli ta kindel, et Vivian Wardi rolli peaks endale saama Meg Ryan.

Tunnustatud näitleja loobus aga teadmata põhjusel filmirollist ja see anti hoopis Julia Robertsile. Viimase jaoks oli see loomulikult tee tähtedeni. Roberts kandideeris rolli eest isegi Oscarile. Kusjuures Meg Ryan on hiljem tunnistanud, et kahetseb rollist loobumist.

4. Michelle Pfeiffer ja “Voonakeste vaikimine” (“The Silence of the Lambs”, 1991)

Jodie Foster sai Clarice Starlingu mängimisega suurepäraselt hakkama. Ta kehastas FBI agenti, kes tegi koostööd kurikuulsa Hannibal Lecteriga, keda mängis Sir Anthony Hopkins.

Filmist sai täielik hitt ja see võitis viis Oscarit: parim film, režissöör, stsenaarium, meespeaosa ja parim naispeaosa. Viimase sai endale Jodie Foster.

Nüüdseks meie hulgast lahkunud režissöör Jonathan Demme soovis Clarice Starlingu rolli saada esialgu hoopis Michelle Pfeifferit, kuid naine loobus, sest arvas, et film on liiga vägivaldne. Tõenäoliselt oli see aga suur viga, sest see filmiroll oleks tema karjäärile andnud kõva tõuke.

5. Michael Madsen ja “Pulp Fiction” (1994)

Michael Madsen oli esialgu Vincent Vega rolli jaoks esimene valik. Quentin Tarantino ja Madsen olid varem koostööd teinud “Marukoerte” (“Reservoir Dogs”, 1992) raames ja seetõttu oli Madsen ka uue filmi jaoks tema esimene eelistus. Madsen ütles rollist ära, sest ta tahtis osaleda koos Kevin Costneriga filmis “Wyatt Earp”.

Niisiis sai rolli endale John Travolta ja see roll osutus üheks filmiajaloo legendaarseimaks. Rollist loobumise tõttu ei rääkinud Tarantino ja Madsen omavahel mitu aastat, kuid lõpuks leppisid nad ära, sest Madsen mängis ka kättemaksufilmis “Kill Bill”. Madsen ei kahetse, et Vega rollist ära ütles, tema hinnangul seisnes suur osa filmi edust selles, et Travolta seal nii hea oli.

6. Jim Carrey ja “Kariibi mere piraadid” (“Pirates of the Caribbean”, 2003- 2017)

Esialgu pakkus režissöör Gore Verbinski Jack Sparrow rolli Jim Carreyle, kes sellest ära ütles, sest ta oli liialt hõivatud komöödiaga “Kõikvõimas Bruce” (“Bruce Almighty”, 2003).

Kahtlemata oleks Jim Carrey saanud Jack Sparrowi rolliga suurepäraselt hakkama ja see oleks kindlasti mõjunud hästi ka tema karjäärile. Osa pakuti aga seejärel Johnny Deppile, kes muutis rolli niivõrd omapäraseks ja meeldejäävaks, et ta kandideeris esimese filmi eest ka parima meespeaosa Oscarile.

7. Jack Nicholson ja “Ristiisa” (“The Godfather”, 1972)

Michael Corleone roll tegi Al Pacinost Hollywoodi suurima staari, sest enne legendaarset “Ristiisa” triloogiat ei teadnud teda väga keegi.

Esialgu pakuti rolli aga Jack Nicholsonile, kes sellest keeldus, sest arvas, et onMichael Corleonet mängimise jaoks liiga vana. Selle asemel osales Nicholson hoopis 1973. aastal linastunud komöödiafilmis “Viimane lihv” (“The Last Detail”).