Cate Shortlandi lavastatud ja MCU veteranstsenaristi Eric Pearsoni lugu on tugev. Siin on tunda seda eelmist maailma, kui koroonaviirus polnud veel tervise ega majanduse mure ning usun, et see on äärmiselt vajalik pilguheit ühe maailma populaarseima koomiksikangelase taustale.

Fännidele jäi mõru maitse suhu peale Natasha eneseohverdust, sest raske oli mitte mõelda selle vajalikkuse üle, kuid õnneks fantaasiamaailmas on kõik võimalik.

„Must Lesk” ei hoia end kuskil, sest möll on instante ning žanrid segunevad kiiremini kui vandenõud paranoiafoorumites. Spioonipõnevikust plahvatuslikuks gravitatsiooni ja füüsikaseaduseid eiravaks märuliks, emotsionaalsest draamast naerupahvakaid täis komöödiaks — siia jagub tõepoolest kõike ja igale maitsele. Võitluskoreograafia on üks terve frantsiisi parimaid, muusikavalik tabab stseenide tuuma ning kõik see õnnestunud sära tuleb nelja näitleja ekraanidünaamikast (Scarlett Johansson, David Harbour, Rachel Weisz ja Florence Pugh).

Narratiivis liigume ajas tagasi peale filmi „Captain America: Civil War”, kus Natasha Romanoff ehk Must Lesk (Scarlett Johansson) põgeneb võimude eest ning pöördub abi otsimiseks Jelena (Florence Pugh) poole, kellega teda seob ühine väljaõpe ja perekond. Lisaks ilmub välja vaenlane minevikust, mille peale ilmuvad välja ka Aleksei ehk Punane Valvur (David Harbour) ning Melina (Rachel Weisz), kes kõik koos moodustavad düsfunktsionaalse perekonna.

Veider on kirjutada sõna „perekond”, ilma et muie suule tuleks, sest hetkel kinodes olev „F9: The Fast Saga” on selle põhimõtteliselt ära patendeerinud kuni paroodiani välja. Siiski ei saa ümber, et selle narratiivi point ongi pere (veri või mitte) ning kõik käib selle ümber. Tsiteerides Natashat ennast: „Enne arvasin, et mul ei ole perekonda, kuid tuleb välja, et mul on neid tervelt kaks.” Enne seda filmi oli Must Lesk minu jaoks selline mittemidagiütlev karakter, kelle põhiline ülesanne tundus olevat kitsastes pükstes tagumik, et tasakaalustada suuri muskleid, kuid nüüd tean paremini. Tean rohkem. Miks Marvel ei teinud seda filmi varem? Nagu palju palju varem. Siis see Natasha ohverdus oleks olnud palju tähenduslikum kui see seda oli.

Marveli filmide selline üldisem probleem kandub üle ka siia — antagonist. On puudu see tugev ja tähenduslik paha tegelane, kelle kaudu saaksime mõõta meie kangelase väärtust. Seni on frantsiisi mudel olnud kopeerida kangelase võimeid ning luua nö „paha koopia”, siis antud filmis võetakse seda ideed sõna-sõnalt. Treilerites lubati suurelt, et tuleb tuntud koomiksitegelane Taskmaster (kelle võime on kopeerida igat liigutust, mida ta näeb), kuid see vastuolu jäi nõrgaks, peaaegu olematuks.

Narratiivil on puudu tõsidus, sest Natasha kui tapamasina moraalsed väärtused on niigi küsimuse all. Seega Pearson tegi õige otsuse ja valis lihtsa loo, mis ei otsi loogikat kusagilt protagonisti sisemusest. See sobib kokku ning tugeva momentumiga liikuv narratiiv võtab harva hoogu maha. Ja need momendid, kus kõik aeglustub, me naerame, sest David Harbour proovib olla isa. Enne filmi veidi ootasin, et siit võib tulla tugevat eneseparoodiat, kuid seda ei olnud. Lavastaja selge plaan siiski domineerib, mis on tegelikult suur saavutus, mida tavaline kinokülastaja tõenäoliselt ei märka.

Marveli fännidele on siin pakkuda palju mitmetahulist universumi rikastamisplaani. Seda võiks tegelikult nimetada neljanda faasi võtmesõnaks, sest just „WandaVisioni” seriaal alustas eelnevalt paika pandud asjadele lisamisega, „The Falcon and the Winter Soldier” tegi seda sama ning nüüd ka „Must Lesk”. Tegelased ei unusta ära teisi kangelasi, mida on hea vaadata. Saame teada, et USA polnud ainukene, kes supersõdureid tegi ning võib-olla Kapten Ameerika polnudki nii kaua jääs kui arvasime. Ning tuleb välja, et Must Lesk pole ainult ühe konkreetse karakteri nimi. Siin on palju selliseid infokillukesi, mida kindlasti kusagilt Youtube’i videost ka peagi kokku lugeda saab.

Scarlett Johanssoni suured fännid saavad natukene nina krimpsutada, sest palju ekraaniaega läheb teistele pereliikmetele, eriti noorele Florence Pugh’le. Kes juba filmi näinud ja teavad Disney MCU neljanda faasi plaane, saavad aru, et miks see nii on sätitud. Pugh karakter Jelena teeb filmis mitu olulist märkust Natasha poosetamise kohta, millele tasub tähelepanu pöörata ning ta astub peagi ka ülesse Disney+ seriaalis „Hawkeye”.

„Must Lesk” on tõeline stiilipuhas MCU film — samad mured, samad plussid. Viimane kolmandik on konarlik nagu ikka, kuid päästev üle mõistuse pikk märulistseen toob kõik tugevasse lõppu. Tahaksin öelda, et see film on märk, et me ühiskonnas liigume tagasi normaalsuse suunas, kuid sügis on alles ees. Siiski, hetkel suvi möllab, kinos on palju head kraami ning „Must Lesk” on kvaliteetne ja kergelt nauditav lugu, seega palju pole vaja mõelda ega muretseda, sest kinokvaliteet on tagasi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid