Suurepäraselt kirjutatud film ei karda mitte midagi — eksida, olla toores või totaalselt halb. Publikuna oli hea istuda ja lihtsalt nautida puhast armastust žanri ja filmitegemise vastu.

Narratiivi keskel on õde-vend Mimi ja Luke, kes leiavad oma aias kaevates maagilise kivi, millega vallandavad peatamatu tapjatulnuka. Kiviga, mis on tulnuka lõpmatu jõu allikas, sunnivad nad koletise, kellele Mimi paneb nimeks Psycho Goreman, alluma oma kõikidele tahtmistele, olgu selleks pereliikmete piinamine või bändiliikmeks saamine. Kui galaktika teises servas avastatakse, et monstrum on valla pääsenud, täitub hubane äärelinn kõikvõimalike olenditega, kelle ainus eesmärk on saada kätte maagiline kivi ja lõpetada inimkonna eksistents.

Esimene soovitus siin on vaadata filmi treilerit, sest see on annab päris hea ülevaate stiilist ja tunnetusest, mida terve 94 minutit pikk teos pakub. Kui treiler on meelitav, tõmbab tähelepanu ja tekib soov rohkem teada saada, siis on hea aeg soovida palju õnne — olete endast avastanud HÕFFi külalise.

Esimene asi, millest ei saa mööda vaadata, on värvilised kummikostüümid, otse 80ndate b-filmide universumist. Olgem ausad — see on nagu “Power Rangersi” R-reitinguga kõrvallugu, kus peale märuli, võitlusstseenide, dialoogide, kostüümide ja muusika kopeerib ka stiili. Ja see pole negatiivne võrdlus — ainult positiivne.

Film sünnib ja sureb Mimi (Nita-Josee Hanna) karakteri läbi, kes tegelikult seob kõike. Tema iseloom on tahtlikult üle võlli vastik, kuid vajalik, et luua Psycho Goreman. Nite-Josee on minu jaoks tundmatu nimi, kuid pean kiitma noort näitlejat, et sedavõrd veidra rolli nii vabalt ära tegi.

Kostanski ise kirjutas ja lavastas ning hea tõdeda, et mees teadis algusest peale, mida see film tahab öelda, mis see täpselt olema peaks ning millised on limitatsioonid. Ta embab uhkusega seda kummikostüümide veidrust, teeb kõik tahtlikult nii juustuseks, et lõpuks saame nautida hoopis magusat juustukooki hallitava ja kuivanud juustu asemel. Muidugi õuduslik moment on seotud vere ja vägivallaga, sest suures osas on tegemist komöödiaga, mis ei unusta naerutada. Põhilise naeratuse toob Isa karakter (Adam Brooks), kes ei unusta tähelepanu võtmast. Õnneks on siin palju üllatusi terve filmi jooksul, seega julgelt soovitan seda veebikinost mõnusaks koduseks istumiseks.

Tunnistan, et selliseid filme on raske kindlasse raami panna, kuid see ei olegi siin point. See on vestluse film, mida on kerge tsiteerida ja meelde tuletada. Fantastiline koletiste disain, kus mõni on punnissilmne nukk, teine verd ja laibatükke täis tulnukalaadne toode. Sinna juurde nende kõne, muutumised, veider tehnoloogia ning meelelahutuse kuldvaramu on sündinud. Ilma HÕFFita tõenäoliselt suurem osa meist ei teaks sellest filmist midagi ega oskaks seda isegi otsida, seega ise defineerin seda festivali just selliste filmide järgi — miski mida ma ei tea, et tegelikult vaadata tahan.
Kes filmi HÕFFil ei näinud, siis veebikinos saab seda vaadata terve järgmine nädal.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid