Millest see lapsemeelne meistriteos siis räägib? Kuri teadlane ehitab türannosauruse roboti ning paneb talle teiste koolipoiste poolt mõrvatud Michaeli aju. Türannosaurus asub seejärel verisele kättemaksule, mis on samal ajal vägivaldne, halb, naljakas ja isegi kurb.

Jätan kõrvale selle kurbuse, mida tundsin noorelt meie hulgast lahkunud Paul Walkeri säravvalget naeratust nähes ja keskendun heale tundele, mida see film tekitab. Kogu verest ja tapmisest hoolimata on siin veider nostalgiline lapselik tunne, kohati nagu halb videomäng või veider TV saade kusagilt hämarast maailmaotsast. See on halb film ning kõik asjaosalised selle juures teadsid seda täpselt, kuid kedagi ei huvita. Nad nautisid selle tegemist täiega, seega taolise suhtumisega võiks seda ka vaadata.

Ei ole mõtet otsida realismi või stsenaariumit, mis omaks mingit mõtet ega isegi oodata, et keegi prooviks näidelda. Siin lihtsalt on suur robotsaurus, kes jalutab ringi, tapab enda vaenlaseid ning proovib füüsiliselt lähemale saada enda tüdrukule Tammyle (Denise Richards). Iga karakter on nõrk stereotüüp, vaevalt ühekihiline. Ulme, romantika ja õudus on pinnapealne, veidrused on siin normaalsus. Põõsa tagant enda matust jälgiv dinosaurus või “seksstseen” Tammy ja sauruse vahel ei ole midagi erilist — täiesti normaalne nähtus.

Noorena ei mõistnud b-filmide väärtust ning tihti isegi mõnitasin taolisi teoseid, kuid aastate juurdetulekuga on teadmised kasvanud. Ajuvabadus on puhkus, kus jääb ainult meelelahutus ning seda tüüpi teosed on nagu eriti vägivaldsed multifilmid lastele, mis kõrvalt vaadates on absurdsed.

Jah, see film on niivõrd juustune, et kohati tundub nagu sissejuhatus amatöörpornole ning siin on õigustatud küsimus, et miks ja kes selle filmi tegi, kuid see meelelahutuslik element on lihtsalt niivõrd kõrge, seega keda kotib?! Lihtsalt vaata.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid