Henry Page (Austin Abrams) on gümnaasiumi lõpuklassi õpilane, kes kohtab kooliajalehe toimetajaks asudes keerulise minevikuga uustulnukat Grace’i (Lili Reinhart), kellesse armudes saavad talle kooliaasta vältel esmakordselt osaks kõik teismeea armastuse rõõmud ja mured. Ta õpib armastuse keemilist olemust ja seda, et murtud süda on suuresti sama, mis narkootilise aine võõrutusnähud, mistõttu on see kõik ajutine, sest inimese keha taastab ajapikku oma normaalse keemilise tasakaalu.

Teine teema, millega film tegeleb, on noorte armuloo taustal figureeriv ja seda mõjutav lein, mille käes vaevleb Grace. Tegu pole pelgalt lähedase kaotusest ülesaamisega, vaid sellesse on põimitud ka armastus, tragöödia ja süütunne, millest tulenevalt on see märksa tumedam ja sügavam kui Henry esimesed tuleristsed armuasjades.

Tõttöelda ongi nende kahe teema omavahel sidumine just see, mis loo toimima paneb. Filme keskkooli armastajapaaridest ja hormonaalse kaose tõttu ebaratsionaalselt käituvatest teismelistest on lugematuid. Samuti oleks vaid teisele teemale keskenduv linateos ilmselt liiga tume ja rusuv vaatamine. Nende kahe sümbioosis saavad aga mõlemad teemad juurde uue mõõtme ja komplimenteerivad ning täiendavad üksteist.

Režissöör Richard Tanne ei ole filmi “Chemical Hearts” näol hakkama saanud mingi erilise meistriteosega, ent siiski võlub see oma siiruse, usutavuse ja mõtlemapaneva teemavalikuga piisavalt, et mitte jätta taga nutma selle vaatamisele kulutatud üht ja poolt tundi. Hea osatäitmise teeb seriaali “Riverdale” täht Lili Reinhart, kelle näitlemine joonistab ilmekalt välja hingepiinad, mis tema kehastatud tegelast sünge läbielamise tõttu kimbutavad.

Hoiatusena olgu mainitud, et filmis esineb kohti, mis võivad täiskasvanud vaatajale tunduda totrad või piinlikult naljakad. Neid kohates tuleb aga meeles pidada, et just sellistena ületamatud teismeea probleemid ju tagantjärele meenutades näivadki.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid