Film ei ole halb — suurepäraselt stiilne ja tõenäoliselt väärikaim ekraniseering Frank Herberti samanimelisele raamatule, kuid hetkel panin filmile hindeks ühe ja seda ei muuda. Kohe selgitan, et mis siin valesti läks.

Raamat „Düün” ilmus aastal 1965 ning sellest ajast tänaseni on kirjutatud ca 25 raamatut ning lõppu ei paista. Lapsepõlves avastasin kire Düüni-universumi vastu tänu Playstationi mängudele, mis tutvustasid seda unikaalset ja põnevat kauges tulevikus aset leidvat ulme-fantaasiat. Sealt edasi lugesin ära põhilise triloogia, vaatasin 1984. aasta David Lynchi filmi, 2000. aastal ilmunud miniseriaali ning lisaks veel 2003. „Children of Doom” kolmest episoodest koosneva miniseriaali. Riiulisse kogutud ka mõned lauamängud ja veidi muud nänni, seega saan ennast vast pidada fänniks.

Nüüd juba teise koroonasuve jooksul vaikselt valmistasin end ette ja vaatasin kõik uuesti ära. Lapsepõlves ja täna neid asju muidugi vaadata on hoopis teine teema, kuid nüüd leidsin nendest hoopis rohkem, mida hinnata. Kirg selle universumi vastu oli veel alles. Kui mul on mingi filmi või seriaali vastu suurem huvi, siis väldin treilereid. Nägin aasta tagasi esimest „Düün” treilerit ning mitte ühtegi peale seda. Tahan üllatuda. Tahan näha ja kuulda nagu esimest korda, olgugi, et lugu ja karakterid juba ammu selged.

Ilusas iSense’i saalis esilinastust vaadates sain aru, et praeguse põlvkonna üks suurimaid ja andekamaid lavastajaid Denis Villeneuve on samuti „Düüni” fänn. Ta võtab aega iga detaili jaoks. Naudinguga harutab sündmuseid ja karakterid lahti. Visuaalselt perfektne. Atmosfäär perfektne. Ja see muusika on perfektne. Tundsin, et lõpuks on saabumas see ettekuulutatud moment, kus keegi lahendab ära selle võimatuks peetud probleemi — Frank Herberti meistriteos väärivaks filmiks teha.

Kes on raamatut lugenud saab aru, et miks seda on keeruline ekraanile tuua. Näiteks 1984. aastal ilmunud film „Dune” on tänaseks küll filmiklassika, kuid endiselt on arvamused kaheks — kas siis on hea või mitte. Minu noorem versioon, alles filme tundma õppiv poisike, leidis, et see polnud hea. Minu tänane versioon leiab, et Lynchi nägemus ja staaridest pakatav teos on teenimatult alahinnatud.

Omast ajast eest, visuaalselt lummav ja kütkestav kosmoseooper, mille mõõtmeid oli keeruline isegi hoomata. Ning vaadates kui palju eeskuju Villeneuve sellest ammendas, siis võib öelda, et taaskord oleme me samal meelel.

Muidugi Villeneuve mitte ainult ei võtnud eeskuju, vaid kopeeris äärmiselt palju, isegi üks ühele võttis stseene üle, lisas endale omast vürtsi (jah, pun intended) juurde. Aeglustas lugu, et anda rohkem aega sinna kuhu vaja. Või noh, sinna kuhu ta arvas, et on rohkem aega vaja. Siit tekkis ka tunne, et tegemist seni kõige aeglasema Düüni versiooniga. Kas tõesti see oli varem puudu?

Nende kahe tuntud lavastaja vahele jääb ka üks teine legendaarne mees — Alejandro Jodorowsky. Eelkõige veidrikuna tuntud tänu oma 1973. aasta filmile „The Holy Mountain” oli mehel ka teine suur unistus — teha ideaalne Düüni film. See muidugi kunagi teoks ei saanudki, kuid on olemas äärmiselt kütkestav dokumentaalfilm „Jodorowsky’s Dune” (2013), kus mees enda nägemust kirjeldab. Näeme seal jooniseid, pilte ja detailset plaani. Terve raamat lausa (võib mulle sünnipäevaks selle kinkida kui keegi soovib), mis on inspireerinud palju erinevaid ulmefilme. Ning selgelt ka selle aasta kõige värskemat versiooni.

Denis Villeneuve andis juba varem teada, et uus „Dune” ei ole ainult üks film, vaid mitu. Keegi muidugi ei täpsustanud, et mida see täpselt tähendab. Enne mainisin, et antud universum on suur. Võid teha ka 50 filmi ja ikka suurem osa jääks näitamata. Umbes tunnikene filmist vaadatud, hakkasin tajuma, et mida see tegelikult tähendas — film lihtsalt jääb pooleli. Ning seda tegelikult ju kusagil ei öelda. Mitte ükski promomaterjal seda ei maini, et film on tegelikult „Dune: Part 1”. Poolik film. Võib ju mõelda, et mis siin siis halvasti või valesti on — nii on ennegi tehtud. Tõsi. Kõik õige. Vahe on selles, et kui filmid kaheks jaotatakse, siis teine osa on tavaliselt juba kusagil lõikamisruumis ja kuude või aasta kaugusel, siis siin pole järgmise filmi jaoks isegi stsenaarium veel valmis.

Mida see tähendab? Sisuliselt maksin kinos pooliku filmi eest, mida mulle isegi ei öeldud. Ning ilma ühegi lubaduseta, et teine pool ka üldse tulemas või millal. Tõenäoliselt läheb aastaid. Mitu. Kui peaks juhtuma, et teine pool ei tule kunagi, siis varsti hoopis vaatame „Jodorowsky’s Dune” taolist filmi pealkirjaga „Villeneuve’s Dune” ja lugu sellest, et mis oleks pidanud olema. Ja siit ka põhjus, miks hetkel on filmil hindeks üks. Ma ei hinda poolikuid asju. Ei hinda hooaega paari episoodi põhjal ning kindlasti ei hinda filmi ainult ühe pooliku teose najal, mis on hetkel nagu pilootepisood seriaalile, mida kunagi pole olnud.

Nii kaua oodatud ideaalne „Düüni” film on siin. Lõpuks olemas. Või noh, nii ma arvasin. Tõenäoliselt selle aasta parim ulmefilm, kui see oleks tervik. Moodne kapitalistlik viis teha asju poolikult ja müüa neid tervikult on mind ära väsitanud. Ostad uue videomängu — maksad 70-80 eurot ainult selleks, et avastada ilmumise momendil, et terve mängu saamiseks tuleb veel maksta. Sama asi ka lauamängude juures — ilmumisel koheselt olemas ka lisand, mis tegelikult algselt oli ühe mänguna, nüüd lihtsalt küljest võetud. Nüüd see lugu ka siin. Jääb üle ainult loota, et teine pool vähemalt tuleb ning kunagi näen siis ka terve filmi ära.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid