ARVUSTUS | "No Time To Die" on Daniel Craigi hüvastujätukiri publikule, keda raputatakse ja segatakse

Tänaseks on tehtud 25 James Bondi filmi ning Daniel Craig oli nimirollis viimases viies, alustades teosega “Casino Royale” 15 aastat tagasi. Eile hilisõhtul toimunud esilinastus oli tõepoolest kauaoodatud, pärast kõiki edasilükkamisi, rahvast täis saalid andsid selgelt aimu, et publikul on filmi vastu suur huvi. Peaaegu kolm tundi pikk kinoeepos tekitas palju emotsioone ning veel rohkem mõtteid, kuid eelkõige on mul kahju, et Daniel Craig jätab meiega hüvasti. Oli tore seiklus, härra Craig.

Ei ole ennast kunagi James Bondi fänniks pidanud, kuid filmihuvilisena ikkagi imetlen seda stiili ja spioonimaailma šarmi. Lapsepõlves vaatasime neid filme koos isaga ning üks viimased filme, mida koos vaatasime oli „Die Another Day” (2002), kus naisi võrgutas Pierce Brosnan. Kahjuks mu isa ei näinud Daniel Craigi Bondina, kuid olen kindel, et ta oleks kinosaalis seda kõike rõõmsa muigega vaadanud.

„No Time To Die” avastseen on võimas ning ajab kiiresti ootused lakke. Näeme, kuidas vananenud Bond naudib elu päras kuninganna teenistusest lahkumist koos imeilusa psühhiaatri Madeleine Swanniga (Léa Seydoux), kel on tegelikult minevikust tume saladus. Bondi ja Swanni minevik püüab nad kinni ning rahu saab rikutud, kui ilmub välja mehe vana sõber, CIA agent Felix Leiter (Jeffrey Wright), et Bondi abi paluda. Missioon päästa röövitud teadlane osutub oodatust tunduvalt keerukamaks, viies Bondi vastamisi salapärase kurikaelaga, kes on relvastatud uue ohtliku tehnoloogiaga.

Peale võimast algust ning imeilusat graafilist sissejuhatust koos Billie Eilishi tunnuslooga, võtab film hoopis teise tunnetuse ja tempo. Klassikaline bondilik valem lendab aknast välja, seega on keeruline seda uut filmi ühte konkreetsesse kohta filmiseerias paigutada. Daniel Craigi seni kõige emotsionaalsem ja dialoogirohkem roll päästab konarliku narratiivi juures omajagu, kuid lõpuks jääb mehe viiest filmist koosnev repertuaar siiski kõik „Skyfalli” suurde varju.

Aeg mängib siin olulist rolli ning kuna see on hüvastijätukiri, siis atmosfäär ja toon on kõik suunatud mehe elatud elule. Sellele ajale, mida ta on ohverdanud, et maailma päästa uuesti ja uuesti. Ja taustal on tunda, et mehe kauaoodatud puhkus on lõpuks ehk saabumas. Ta on lubanud endal armastada ning seda rahu näeme selgelt, kui ta ja imeilus Léa Seydoux sõidavad kuulsas Aston Martin DB5 spiooniautos, alla mööda Itaalia mägiseid maanteid. Madeleine palub kiiremini sõita, kuid Bond vastab rahulikult: „Meil ei ole kiire. Meil on terve maailma aeg”.

Muidugi see rahu ei säili ning elegantne märul võtab suure ekraani üle. Teose tempo võtab järjest hoogu maha kuni jääb keskel peaaegu seisma ja lugu muutub James Bondi isiklikuks looks, mitte kellegi teise looks. Isegi antud narratiivi põhipaha Safin (Rami Malek) on tehtud haledalt väikseks, et Bond ei peaks kellegagi ekraani jagama. See hüvastijätt on siiski temale.

Rami Maleki veidralt kõndiv ja midagi suus lutsutav pahalane ei saa eriti ekraaniaega ning on terve frantsiisi üks nõrgemaid. See ei tähenda, et mulle ei oleks meeldinud tema filosoofilised monoloogid, olles meenutuseks tema rollist teleseriaalis „Mr. Robot”. Vastupidi. Lihtsalt oli ta ohtliku kurjategijana ikka nii taustal on kuni punktini, et ta läheb täiesti meelest ära. Mitte, et see oht tema poolt poleks suur läbi varastatud tehnoloogia — on küll. Maailmahävitavalt ohtlik, kuid see on kõik, mida see plaan endast kujutab.

„No Time To Die” ootused on muidugi suured. Pilgud on pööratud sarnaselt nagu olid „Teneti” suunas — päästa meie kinod. Oodatakse, et James Bond tuleb ja muudab narratiivi, et kinod on lihtsalt vahelduseks kogu voogedastusele, mitte enam see põhiline filmikunsti fookuspunkt. Suure ekraani muidugi täidab ilusti ära. Märul ei vea alt ning spioon ei kaota oma stiili. Näeme hullumeelseid trikke nii kaskadööridelt kui operaatoritelt, kui naudime katkematut võtet kitsas koridoris. Siin on palju ilu. See on hea suurepärane kinofilm.

Kui energia ja produktsiooni skaala korraks kõrvale jätta, siis räägiks korra teistest ekraanil olnud näitlejatest. Kõige seksikam spioon Paloma (Ana de Armas) tõmbas tähelepanu ning domineeris stseene, kuid kahjuks kaob sama kiiresti kui tuli. Uus 007 agent Nomi (Lashana Lynch) alustab kohmakalt ning on vanameistri suhtes veidi tõrjuv, kuid leiab ka enda osa. Nüüd pole enam ka raske kujutada ette uut 007 filmi just temaga peaosas, kuigi siin eriti sügavat arengut ei paista. Näeme ka meisternäitlejat Christoph Waltzi kui kurjategija Blofeld, kelle kuri plaan lükkab antud narratiivi liikvele.
„No Time to Die” kokkuvõtvalt oleks keskpärane Bondi film, sest kangelane saab olla ainult nii hea kui tema suurim vastane. Teose lõpus on suur ja võimas emotsionaalne stseen, mis ei ole teenitud.

Vaatasin saalis ringi ja mõni õrnahingelisem naisterahvas pühkis küll pisaraid, kuid enamus ei andnud reaktsiooni. Pahalane tundus olevat suvaline vaimuhaige, kes sai õue jalutama, kuna keegi unustas ukse lahti. See tähendas, et panused oli tegelikult väiksed ning meie kui publik olime igal ajamomendil juba sündmustega ees. Mingeid üllatusi ei tule.

Filmi pikkus ei ole õigustatud ning seda proovitakse leevendada rohkem humoorika lähenemisega kui antud filmiseeriale on omane. Lisaks kloundteadlasele, kelle ainukeseks ülesandeks on olla naljakas, saame ka palju muid keelega mängivaid nalju, mis saali naerma ajasid. Lisaks on üks väike stseen MI6 siseruumides, mis veidi viskab varju ideele, et iga James Bond on sama inimene. See tõenäoliselt ajab Youtube’i filmiteoreetikud pöördesse.

„No Time to Die” suurimaks probleemiks on ootused, millega see kinno tuleb. Tunnen, et jääb tõepoolest sama haamri alla, mis Eesti film „Tenet” (jah, see on Eesti film, ei vaidle). Publik enda ootustega tapab siin rohkem kui Bond käsirelvaga, seega enne kinnominekut tuleks veidi hoogu maha võtta. Praegu on kinodes ka „Dune”, mille suurejoonelisust ei taba see aasta ehk midagi, seega mõõdame asja nagu peaks- „No Time to Die” on imeline ja elegantne spioonifilm — kindel soovitus.