„Venom: Let There Be Carnage” on järjelugu ning jätkub sealt, kus eelmine pooleli. Esimese filmi lõpus nägime väikest klippi Cletus Kassidy nimelisest sarimõrvarist, keda kehastab Woody Harrelson. Eddie on endiselt saamatu ajakirjanik ning tema suhe sümbioodiga on habras. Läbi juhuse saab Cletus endale tükikese Venomist ning sellest kasvab uus ja ohtlik tulnukas Carnage. Cletus põgeneb, laibad kogunevad ning Venom peab sekkuma, et linna päästa.

Esimese filmi atmosfäär kandub üle ning erilist muutust pole märgata. Endiselt parim asi on Venomi huumor ning nende kahe omavaheline jagelemine. Kõik muu on kõrvaline ja filmitegijad tegelikult isegi ei proovi sinna aega panna. Cletus Kassidy karakter jääbki pealiskaudseks ning õhkõrnad katsetused teda lunastada ei õnnestu.

Woody Harrelson sobib Cletuse rolli imeliselt. Ta pole küll füüsiliselt ohtlik, kuid ta hõõrub valesti. Pidevalt on tunne, et midagi on korrast ära ning kohe ta teeb midagi. Tom Hardy on endiselt minu silmis ainuõige Eddie Brock. Olgugi, et ajakirjanikuna on ta saamatu ja täiesti vale.
Carnage on koomiksis üks põhilisi Venomi maailma pahalasi ning tema võitmiseks pidid Venom ja Spider-Man jõud ühendama. Carnage on eriline sümbioot, sest on sündinud maal ning läbi teise protsessi kui nad tavaliselt tulevad. Lisaks on ta emane ning punast värvi. Nende tähendustest ei räägita filmis kordagi. Ei seletata isegi seda, et miks keegi sündis. Kahju.

Carnage on Venomi jaoks võitmatu vastane, seega mõtlesin enne filmi, et kuidas nad selle probleemi lahendavad. Selle jaoks toodi filmi Cletuse lapsepõlvearmastus Shriek, kellel on võime kõvasti karjuda. Teatavasti ei meeldi sümbiootidele kõvad helid, seega oli kohe selge mis tulemas on. Siiski peab mainima, et PG-13 hinnanguga filmis on siin piisavalt vägivalda, et Carnage'i olemasolu õigustada.

Filmi õnnestumine on eriti selge kahes punktis: hästi ajastatud emotsionaalsetes kohtades, naljakad või mitte, ning viimases lahingus kahe sümbioodi vahel. Eddie ja Venom on nagu vana abielupaar. Nad nokivad pidevalt, kuid on selge, et armastavad ja on teineteisega harjunud. Vahel natuke tüütu, sest taandub filmiklišeede maastikule, kuid lõpuks siiski soojendab südant ja toob muige näole.

Viimane lahing on rohke CGI porno, kuid see head tüüpi. Loogikavigu on narratiivis palju, seega vaatame sellest mööda ja naudime puhast komöödiat, märulit ning mõnd väikest üllatust. Jah, siin on üllatusi. Mitte põhilises loos, sest see on nii tavaline, kui üldse saab olla, olles isegi niivõrd olulise karakteri nagu Carnage'i suhtes ebaõiglane.

Üllatus paikneb lõpus, see viimane stseen peale tiitreid. See muudab tervet Marveli kinouniversumit ning tõstab ootuseid ka Venomi kolmanda osa puhul.

„Venom: Let There Be Carnage” (Venom: Carnage alustab) on ootuspärane film. Ei ole parem kui esimene, kuid mitte halvem ka. Täpselt see, mida üks Venomi ja koomiksifilmifänn võiks oodata. Keegi otseselt ei sära ning lavastus on ka keskpärane. Kestvuselt on veidi lühike, kuid selle eest tegevus tihedam. Sain seda, mida tahtsin ja julgen soovitada ka sõbrale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid