ARVUSTUS | "Titaan": ebamugavus poeb naha vahele. Tahan eemale vaadata, kuid uudishimu hoiab pilku ekraanil

Natuke üle viie aasta tagasi ilmus Prantsusmaa lavastaja Julia Ducournau esimene film "Raw", mis kergitas kulme ja tekitas kõmu igal pool, kus linastus. Teos linastus ka Eestis HÕFFi raames pealkirjaga "Toores" ning minu ootusärevus oli tookord suur.

Saalis olles muidugi haip kadus kiiresti, sest tegelikult on tegemist täiesti tavapärane juba-nähtud-tehtud õudusfilmiga, kus enim särab peaosaline Garance Marillier (Justine rollis). Ülepuhutud haip on kunsti mõrvar ning "Raw" oli järjekordne ohver. Kaasosalised oli inimesed, kes soovivad head, olles enda silmis võrdõiguslikkuse verstapostid, kuid kiitsid antud kinofilmi sõnapaaridega "naise kohta" või "naise poolt", taandades kogu tema töö ja kunsti soolisele tasemele. Puudus aus kriitika, mida iga kunstnik vajab, et edasi minna.

Noor 37-aastane Julia Ducournau on nüüd kinoekraanidel tagasi, kuid saabub meie filmisõprade ette juba tuttava tunnuslooga - ajuvabalt kõrge haibiga šokifilm. Sellel korral on lavastajal ja stsenaristil siiski ette näidata üks suurimaid auhindu, mida filmiinimene võib loota - KULDNE PALMIOKS. Jah, "Titaan" võitis Cannes'i filmifestivali peaauhinna. Sealt edasi saigi tulla ainult kiidulaulu ning mida rohkem aega möödus, seda enam ootused kerkisid. Ja Eesti kinodesse saabus see möödunud reedel, uhke auhind ümber kaela, ootamas kõiki friigifilmide austajaid. Seisin kinos selle suure postri ees, ohkasin ettevaatlikult ning läksin siis kinosaali...

"Titaan" (originaalpealkiri "Titane") on lugu naisest, kes elas lapsepõlves üle raske autoavarii. Talle pandi kolju asemele titaanist metallplaat, millest ka loo pealkiri. Kuidas see edasise narratiiviga kokku puutub, on juba omaette teema. Täiskasvanuna on naine nüüd sarimõrvar, kes proovib seadusesilma eest ennast peita. Ja talle meeldivad autod. Nagu väga palju kohe. Väga. Peaosalisena astub üles Agathe Rousselle kui Alexia/Adrien, kes teeb jõhkralt väljakutsuva esitluse. Nautisin naise tööd algusest lõpuni, nii hullumeelne, kui see ka polnud. Tema teekond ekraanil on äärmusest äärmusesse. Alguses megaseksikas naine ja lõpus hoopis midagi teistsugust (jätan selle avastamiseks).

Naise põhiline ekraanipartner on Prantsusmaa vanameister Vincent Lindon, kelle roll "Titaanis" pole midagi keerukat. Tema karakter on pidevalt endale kohta otsiv rabeleja, rohkem tüütu kui midagi muud. Nii palju ütlen, et antud filmi "narratiivi" juures on tema kõige õõvastavama olekuga, mis on tegelikult saavutus. Panin narratiivi jutumärkidesse, sest selle leidmine siit sündmuste keskelt ei ole lihtne. Kogu film on nagu kassett erinevaid väiksemaid lugusid, mis kulgevad üksteisele otsa. "Raw" puhul oli vähemalt mingisugune lugu, ent "Titaan" on ainult šokifilm. Ühekihiline žanrifilm, üllatab ainult mõne uue ideega, kuidas rõve olla.

Julia Ducournau proovib siin rääkida mingisugust lugu. Keskne narratiiv on puudu, kuid see ei tähenda, et seal ei võiks mõnd sõnumit peidus olla. Lugu algab naisest, kes armastab autosid üle kõige ning esineb erinevatel näitustel, raputades kannikaid ja näidates dekolteed. Ducournau võtab omajagu aega, et näidata Alexiat alasti. Lähedalt, kaugelt. Pikad võtted. Atmosfäär ja muusika loovad seksikad situatsioonid, mis karjuvad "ma olen naine ja ma olen seksikas." See toimib. Lavastaja selge katse publikul n-ö "kõvaks ajada" toimib. Euroopa kino on siiski Euroopa kino.

Pikkade jalgadega ja ideaalsete rindadega naisskulptuur ei jää aga kestma. Sündmustesse sekkub veider fantastiline element autoga, hakkavad toimuva verised mõrvad. Iga moment on vägivaldsem kui eelmine ning ühel hetkel Alexia kaob ja sünnib uus karakter Adrien. Sooneutraalne karakter pole midagi uut. Star Trek on seda teinud pool sajandit, kuid nii julgelt robustne naismõrvar on minu jaoks midagi uut. Piinlikust tundmata, midagi vabandamata, täidab ta mingisugust isiklikku vajadust, mida publik peab ise ette kujutama. Ta avastab, et tal on "ülim naiselik kogemus". Ja veidruseid tuleb juurde.
Siit edasi võib juhtuda mõni väike spoiler, seega edasi lugemine omal vastutusel.

Ducournau on kunstnik, seda ei saa eitada. Kaameraga on naine osav ning siin on stseene, mis mind kütkestasid. Naise stiil on alles arenev, kuid käekiri hakkab juba välja kasvama, mis tõstab ootuseid tema tuleviku suhtes. Kogu selle kaose keskel oleks nagu maal naiseks olemisest. Teekonnast ja ohverdustest, mida naine peab tegema, et uus elu siia ilma tuua. Muidugi see sõnum siin ei ole selge, vaid vaikne hääl kusagil selle verise laibakuhja taga.

Ducournau on provokaator. Ta esitleb meile sooneutraalse maailmapildi, kus Vincent on alistatud valge keskealise mehe sümbol, kes hoiab kõigest väest oma noorusest kinni. Alexia on teinud palju kurja ning kõigest hoolimata on ta lõpuks omaenda bioloogilise funktsiooni ohver. Vincent samal ajal on sunnitud kohanema muutuvate aegadega, kus kaastunne on võti ning moment kui Vincent avab selle ukse, saabub ka tema auhind. Lunastus, võiks isegi öelda.

Ducournau on poeetiliselt šokeeriv. Moodne kinopublik on tuimaks tambitud, seega on vaja annet, et panna inimesi eemale vaatama ning "Titaan" seda suudab.

Tema loodud Prantsusmaa on kütkestav. Jah, see on räpane neoontulede paraad, mis on ohtlik kõigile, kes julgevad unistada. Teises kolmandikus on teos liiga poeetiline ning loperdab, sest proovib palju ja seda korraga. Asjad lähevad sassi. Narratiiv kaob, jääb ainult konkreetne otse-näos-šokk. Ja ka see ei kesta.

Ducournau loob kogemust. "Raw" ja "Titaan" jagavad eelkõige üht konkreetset omadust, milleks on meeldejääv kogemus. Filmi saab teha tõepoolest nii mitut moodi kui on inimesi, seega iga vorm ja standard on looja valik. Mida jätta, millele juurde panna ning milline osa publikule koju kaasa anda. "Titaan" ongi eelkõige see šokeeriv kogemus, mis vaikselt järgnevatel päevadel ennast lahti pakkima hakkab. Kolib sisse. Õpetab midagi, millest ehk kohe isegi aru ei saa.

Kui kinosaalis tuled põlema läksid, oli ümber minu veel teisigi segaduses näoilmeid. Vaikus ja mõttepaus. Ja siis algas vestlus. Kõikidel oli midagi omavahel rääkida ja arutada. Prooviti üksteisele seletada, mida ekraanilt nähti. Mis tegelikult toimus. Selgelt pole "Titaan" igale maitsele. Euroopa kunstifilm ja body-horror ei ole peavoolus tavalised, seega huvilistele hoiatussõnad, et suure tõenäosusega tavaline kinosõber ei saa siit muud kui segadust. Ülemõtlejad ja hipsterid armuvad, kui pole veel jõudnud ning keskealised kriitikud kortsutavad kulmu.

Filmile "Titaan" hindeks 7/10.