Visuaalselt võrgutav ja hurmavalt seksikas kahe ajastu lugu tõmbab endasse ning hoiab seletamatu jõuga kinni. Nagu siin loos olevad kaks naist on ühendatud ajas läbi traumeerivate sündmuste oleme meie ühenduses lavastajaga, kes oskab lummata pildi, muusika, pilkude ja kostüümidega.

Loo südames on värskelt Londonisse saabunud disainitudeng Eloise (Thomasin McKenzie), kes unistab moelooja karjäärist. Ühel ööl leiab ta end seletamatult aastast 1965, kus kohtub suurtest lavadest unistava iluduse Sandiega (Anya Taylor-Joy). Ent ihaldusväärne glamuur pole lähemalt vaadates sugugi nii särav ning Eloise’ile tänasesse päeva järgnevad unistused viivad välja millegi oluliselt süngemani. See on lugu kahest erinevast unistusest, mis kohtuvad saatuslikul ja paranormaalsel ristteel. Õudusunenäod on ehitatud ärakasutamise ja ohvrite verega, kes soovivad kättemaksu ebaõigluse eest.

Tegemist on põhimõtteliselt klassikalise kummituslooga, millel on Wrightile omane mõnus keere juures. Visuaalsed trikid, detailsed ja värvikirevad kostüümid, 60-ndate muusika ja see Anya Taylor-Joy läbilõikav pilk. Maagilise silmapaariga õnnistatud moodsa õudusfilmi kuninganna Taylor-Joy on filmi tõeline staar — nii narratiivis kui väljaspool ja seda on nauding vaadata. Meisternäitlejana aitab vähem kogenud McKenziel tõusta uutesse kõrgusestesse, kus koos nad üksteist peegeldavad, kopeerivad ja täiendavad.

Wright on varem selgelt oma oskusest ja vajadust parimat muusikat kasutada ning “Eilne öö Sohos” pole õnneks erand. Ta segab originaalset muusikat USA 60-ndate hittidega, miksides laule nagu pilti, segades kokku aega ja karaktereid. Tekib keeruline kompott filmikunsti, kus narratiivis on palju psühholoogilist draamat, ebamugavat õudust ning ülekantud tähendusi staariks pürgivate naiste elust võimsate ja rikaste meeste keskel. Kaht juhtivat tegelast ühendab trauma, kuid mitte see näiliselt selge, vaid peidetud ja sügavam õudus, vajadus vabastada ennast misiganes hinnaga. Ja siin on peidus ka loo moraalne õppetund, mille avastame täiesti lõpus.

Psühholoogiline element domineerib kõigi teiste üle, seega kindlasti ei saa siin väita, et tegemist oleks universaalse žanrifilmiga. Väljaspool ühte slasher-stseeni on tegemist üpris malbe õudusfilmiga, mis hirmutab ideelist — eeldusel, et publik mõistab ja hoolib piisavalt. Seega paigutan “Eilne öö Sohos” rohkem draama-trilleri kategooriasse kui kusagile mujale. Ja siin kindlasti ei saa alarõhutada seda visuaalselt kütkestavat atmosfääri, mis taaselustab selle tunde, kui me avastame endas peidetud kire millegi täiesti uue vastu.

Peaaegu kaks tundi kestev tempokas möll on tormiliselt keeruline ning nõuab vaataja detailset tähelepanu. Lisaks pidevale toonile muutub ka tempo, mis vaheldub kiire ja ülikiire vahel ning Sadie-Eloise’i karakterite üheks sulandumine on tõeliselt ajuväänav kogemus. Pole vaja muretseda, et kohe ei suuda kõige hoomata või pidevalt on tunne, et ei jõua järele — see on tahtlik. Annab edasi seda tunnet, mida showbusiness on. Samal ajal loob ideaalse võimaluse filmi vaadata kohe mitu korda ja uusi asju kogeda, seega on kerge mõista, miks see film on nii paljudele niivõrd tähenduslik sellel aastal.

Soho glamuur muudab tavalised unenäod luupainajateks ning Eloise ei suuda peagi eristada reaalsust fantaasiast. Kas ta kujutab asju ette või need tegelikult ka juhtusid? Kuna kõik on noore tüdruku peas segamini, unustab ta elada oma elu ja märgata neid, kes tal olemas on, vaid hakkab uurima minevikku ja Sadie müsteeriumit. Meeldis, et Wright ei ole konkreetne ega anna meile täpset aega kirjaga ekraanil, vaid jätab selle meile endale avastada. Näiteks on minevikustseenis suur reklaam James Bondi filmile ”Thunderball”, mis linastus detsembris 1965. Sellega saame teada aja, millal sündmused aset leiavad ning muheleda Diana Riggi osalusele filmis, kes mängis Bondi-tüdrukut filmist “On Her Majesty’s Secret Service”.

Edgar Wrighti talendi juurde tulen korra veel uuesti tagasi, sest viis, kuidas film näilise kergusega žanrite vahel liigub on tegelikult hämmastav. Publikuna näeme taolisi asju harva, sest seda saavutada usutaval ja nauditaval tasemel on keeruline. Siin liigume mõrvamüsteeriumist läbi ajarändamisse. Sealt saame magusa romantilise muusikali ja kohe klassikalise kummitusfilmi. Naudime verist slasherit ning sürreaalset psühholoogilist trillerit. Ja seda kõike vähem kui kahe tunniga.

“Eilne öö Sohos” pole siiski ilma probleemideta. Varem mainitud muusika on plussiks ja ka miinuseks, sest sõltub ainult ühest konkreetsest muusikalisest maitsest. Näiteks minule tolle ajastu muusika ei meeldi, seega laulu- ja tantsustseenid muutusid päris kiiresti tüütuks. See andis mulle omakorda aega analüüsida narratiivi üldisemat pilti, milleks on tegelikult tüdruk, kes näeb kummitusi ning proovib siis mõrva lahendada. Ongi kõik. Ja siit jõuan ülekaalukalt suurima mureni — viimane kolmandik teosest ei kannata võrdlust esimese kahega. Reedab palju paikapandud teemasid ja lõpuks lihtsalt upub klišeede merre. Vähemalt tekitab vestlust, mis on filmidele alati hea.

Mul on kriitikuna tunne, et nagu mingisugune nähtamatu jõud surub mulle peale ideed, et “mulle meeldib see film”. See ei ole tõsi. Näen kõiki eelnevalt tehtud kiituseid. Tajun Edgar Wrighti armastust õudusfilmide vastu. Näen ilusat pilti ja kuulen seda muusikat, naudin seda filmikunstilist osa, kuid ütlen ausalt — mul oli igav. Tundub, et “Eilne öö Sohos” on lihtsalt üks järjekordne näide, et filmis võib olla põhimõtteliselt kõik õigesti, kuid see ikka põrub individuaalsel tasemel. Vaatasin kinosaalis kella mitmeid kordi, eriti just viimases kolmandikus ning tabasin ennast mõttest: “Millal see juba läbi on?”. Viskasin siia lõppu Wrightile omase pöörde. Vahel tuleb ette, et kriitikuna objektiivsus ja isiklik eelistus lihtsalt ei klapi. Lõpuks on tegemist lihtsalt kavala filmiga, mis tuleb ja siis läheb.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid