Loo keskmes on 30. elukümnendi lävel olev Julie, kes ei suuda leida kohta oma elus. Ta tunneb, et on oma andeid raisanud ning on kõrvaltegelane enda loos, samal ajal tahab tema vanem elukaaslane Aksel peret looma hakata. Ühel õhtul läheb Julie kontvõõrana peole, kus kohtub noore ja võluva Eivindiga. Peagi jätab ta Akseli maha ja alustab järjekordset uut suhet, millest loodab leida elu mõtet. Ent vahel võib mõne otsuse jaoks juba hilja olla.

Joachim Trieri Oslo-triloogia ("Reprise" 2006, "Oslo, August 31st" 2011) kolmas film esilinastus Cannesi filmifestivalil, kus Julie osatäitja Renate Reinsve pälvis parima naisosatäitja auhinna. Tunnistan, et peale seda kui "Titaan" võitis Cannes'i peaauhinna, enam olulist isiklikku tähelepanu antud festivali auhindadele enam ei pööra. Renate Reinsve on Julie rollis usutav, kuid see pole tegelikult keeruline roll. Film ei lähe tavaelulistest situatsioonidest välja ning põhimõtteliselt iga moment siin on olnud enamuste vaatajate elus mingil ajahetkel.

Emotsionaalsel tasemel päris kuiv roll, kus põhiline fookus on kivinäoga dialoogil, minimaalse näomiimika ja pilkude mänguga.

Paraku kipub olema, et Euroopas tehtud näiliselt sügavad lood vajuvad kunstifilmide pärusmaale, mida siis kas hipsterid või filmigurmaanid tavapubliku jaoks ülehaibivad. Taoliselt on polariseerumine kerge tulema, kuid usun, et "Maailma halvim inimene" suudab olla rahuldav filmielamus igale vaatajale. Kahjuks ei näe siin seda raputavat kvaliteeti ja wow-efekti, mida paljud teised kriitikud. Kindlasti ei ole tegemist igava looga, kuid siin teoses pole ühtegi momenti, kus oleksin mõelnud: "Tõesti vapustavalt tehtud!" või "Imeliselt tabav stseen!" Mitte kordagi.

Narratiiv võtab ennast kergelt. Loo protagonist Julie ei paista peaaegu silmagi kui film algab, mis viitab naise suhtumisele tema praegusesse eluetappi - olla kõrvaline tegelane enda seikluses. Kaks tundi kestev draama on jagatud 12. peatükiks, millel igal on oma alapealkiri. Lisaks on pealelugeja, mis teeb sellest filmist nagu loo, mida keegi raamatust loeb. Põhilised teemad on moodsa noore enesedefinitsioon, ühiskondlik surve olla kasulik ja pere luua, sugudevaheline seksism, meeste ja naiste suhted ning lein elamisest. See ühiskondlik surve, et luua pere ja teada kõiki vastuseid enne kui oled 30 on rõhuv ning Julie otsus sellest eemale astuda teeb temast "maailma halvima inimese".

Visuaalselt üpris tavaline, kuid siin on omajagu kavalaid trikke, millest tahan veidi rääkida. Üks stseen hakkab eriti silma, kus Julie jookseb üle linna teise mehe juurde, samal ajal kui tema praegune mees on kodus. Maailm jääb seisma - kõik inimesed ja ümbritsev on paigal. Ainult Julie ja Eivind olid ainsad liikuvad ja hingavad olendid sellel ajamomendil tervel maailmas. Joachim Trier oskab momente luua ja tegi siin huvitava ja originaalse lahenduse emotsionaalse oleku ekraanile toomiseks.

Kindlasti peab mainima, et film on läbi ja lõhki naise perspektiivist. Ja seal hulgas ka siis seksistseenid, mis muidu on tehtud meeste vaatenurgast, isegi kui film tegelikult räägib naise lugu. Joachim Trier läheb isegi nii kaugele, et jätab lahkuminekustseenis mehe sõna otseses mõttes seisma keset tuba, peenis väljas. Loov ja julge otsus, mida kiidan. Visuaalselt on siin veel häid momente, mida ei hakka siin ära rikkuma, proovides neid lahti seletada. Selge on see, et Joachim Trier ja tema meeskond on kaamera taga osavad. Kahjuks siin ka silmapaistev osa lõpeb.

Renate Reinsve kehastatud karakter Julie ei ole kuidagi eriline. Tegemist on iseka ja segaduses naisega, kes ei ole endal elus midagi paika pannud. Loo point ongi tema enesedefineerimine, mis alguses käib läbi teiste inimeste ning lõpuks siis läbi enda. Publikuna mingisugust sümpaatiat peategelasele ei oodata, sest ideeliselt peaksime ennast seal kõik ära tundma. Julie peaks olema moment meie kõigi elust, kus tundsime, et oleme "maailma halvimad inimesed". Kahjuks, see ei toimi. Ma ei hooli siin loos mitte kellestki piisavalt, et üldse midagi tunda. Moodne nooruslik vooruseotsing loosungiga "mina enne kõiki teisi" on nii tavaline ja igapäevane, et midagi erilist siit leida on keeruline.
Minu lemmik tsitaat filmist on: "Kas saan olla feminist, kui mulle meeldib kui mind suhu kepitakse". Kahjuks taolisi provotseerivaid momente on vähe ning lõpuks kukub lugu täiesti ära.

Tavaline teekond muutub klišeeks ning mida lähemale jõuab lõpp, seda vähem huvi tegelased tekitavad. Tahan siia lõppu veel öelda, et iga asi, millega meie kui publik samastume, ei ole kohe automaatselt hea. Film kui meedium ei peaks olema niivõrd tavaline ja isegi igav kui "Maailma halvim inimene", vaid vaimselt väljakutsuv ja intrigeeriv, piire kompama ja katsetama. Naabri-Mari ja vana klassiõe Kati seikluseid oleme kõik juba näinud, nii tänaval, maal, sõbra korteris kui Facebookis. Milleks sellest filmi teha?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid