Õnneks on tema kõrval juba kogenum stsenarist Sjon Sigurdsson, kes andis oma talendi šokeerivale meistriteosele "Dancer in the Dark" (2000). Suurim nimi selle veidra Skandinaavia filmiprojekti juures on Noomi Rapace, kes tänaseks tuntud globaalne filmistaar. Temaga jagavad ekraani ehk veidi tundmatud tegijad Snær Guðnason Björn ja Hlynur Haraldsson.

"Lambuke" on üks nendest ülemõeldud kunstifilmidest, mida Euroopa niivõrd armastab. Loo keskmes on abielupaar, kes leiab juhuslikult lambatalle. Nad otsustavad ta endale võtta ja üles kasvatada. Tervest narratiivist leiab tegelikult umbes 25-30 minutit lühifilmi materjali, kuid siin on see äärmiselt osavalt 105 minuti peale venitatud. Tegevustik kõik venib nagu tatt, seega tuleb olla valmis Islandi loodusdokumentaaliks, kust aeg-ajalt veidi sisu läbi tilgub.

Õnneks on siin ilus Noomi, keda on lust vaadata. Naise küljeprofiil on nagu mõni iidne skulptuur, mida ohverdamiseks kusagil altaril kummardatakse. Lisaks on ta suutnud ka islandi keele endale piisavalt veenvalt suhu saada. Väljaspool Noomit on siin tegelikult vähe puhast kinoelamust. Lavastaja naudib enda koduriiki ja näitab seda meile tõesti ilusas valguses, pikalt ja laialt – on tõesti maapealne paradiis. Kuid kui esimese reaalse sündmuseni läheb 40 minutit, siis kergelt viskas juba üle. Kuna midagi muud teha pole, siis võite lambaid lugeda. Mina sain 86 lammast – vaadake, kas Teil tuleb mõni teine number!

Tempost ei saa siin üldse rääkida. Meie peame ise leidma tegevust silmadele ja mõttele, kuniks karakter traktorit puhastab või põldu künnab. Kuniks nad kartuleid söövad, halli rutiini naudivad ja lihtsalt elu elavad. Saan aru, mida Jóhannsson siin mõtles, projekteerides seda argielu üksluisust ning paari vahel olevat salapärast lõhet (mille põhjuse hiljem avastame), kuid see oleks pidanud olema mõni minut maksimaalset – mitte üle poole tunni. Absurd, sest publiku aeg ju ka maksab.

Teine kolmandik, kus lõpuks ilmub see lambuke, on vaid veidi tegevusrohkem. Ekraaniaja täiteks lisandub kolmas karakter – mehe vend. Tegemist on publiku esindajaga, kelle reaktsioonid peaksid näitama meile, kuidas end tunda erinevate veidruste keskel, mis seal majas toimub. Siit kohe järgmine mure – see "veidrus" on tegelikult üks väikene element. Ja peale seda, kui oleme nagu kord ja kohus "wtf" kolm korda öelnud, siis on teos läbi.

Dialoogi on vähe, muusikat juba enam ei mäleta üldse (vaatasin hommikul). Kogu asi seisab üldise helidisaini ja visuaalse tugevuse peal ning selles mõttes siin tullakse toime. Näitlejad muidugi on ka ülesannete kõrgusel ning Noomi veab seda rongi kogu hingega. "Lambukese" vaatasin rahulikult lõpuni ära ning raha tagasi ei küsi, kuid ajast on küll natukene kahju. See oleks pidanud olema lühifilm ja siis ehk õigustaks ka seda õudufilmi žanri. Praegusel kujul pole siin mitte midagi õudset mitte üheski mõistes – ainult fantaasia veidi süngem lugu kui keskmisel Euroopa filmil. Ja kõrvaliinid on nii minimaalsed, et ununevad hetkega.

Islandi folkloor on ju tegelikult huvitav. Nägime seda ka Netflixi "Katla" juures. Kuid see mütoloogia kannab ainult natukene. Siin saaksin rääkida erinevaid teemasid, mida lavastaja selle ümber on pununud, kuid liigun kohe spoilerite pärusmaale, seega kahjuks ei saa. See oleks kõige huvitavam asi, mida siin kirjatükis praegu lahti harutada.

Jah, suudan siit leida erinevaid metafoore looduse, leina ja muude sügavamate teemade kohta, kuid need pole absoluutselt selged ega mitte kõik ka tahtlikud. Tegemist on tühja filmiga, paisutatud idee, et olla "täispikk" ja istuda suurte poiste lauas. Suurim positiivne joon on konstante psühholoogiline pinge, mille peale saaks ehitada imelise filmi, kuid materjali ei ole.

See on lihtsalt nõrk lugu mähitud ilusasse paberisse, väikene lipsukene peal, kus kaardil on pseudofilosoofiline luuletus elu ja looduse koos hingamisest. Oleksin ma hingelt endiselt 14-aastane hormoonide pantvangis olev algaja-poeet emotsionaalses kriisis, ehk siis näeksin siin seda, mida hipster näeb läbi suitsupilve. Materjal on oluline – veider, et seda ütlema pean.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid