9-aastane norra tüdruk Ida kolib koos oma vanemate ja autistist õe Annaga uude linna. Anna ei kõnele ja Ida kiusab teda, toppides õe kingadesse näiteks klaasikilde, kuna ta arvab, et Anna ei tunne valu. Peagi hakkab Ida mängima oma uue naabripoisi Beniga, Anna aga sõbruneb Aishaga. Täiskasvanute pilkude eest varjatuna avastab nelik peagi, et neil on telepaatilised võimed, Ben näiteks suudab mõttejõul asju liigutada. Asudes oma värskeid oskusi katsetama, võtab süütu mäng tumeda pööre ning hakkavad juhtuma veidrad asjad.

Lapsed teevad laste asju. Vogt uurib seda teemat päris detailselt ja demonstreerib, et lapsed tegelikult ei sünni moraalikoodiga või empaatiaga, vaid õpivad seda vanemate käest. Mis juhtub siis, kui lapsed pole neid asju veel selgeks saanud, kuid äkki avastavad endast rohkem väge kui täiskasvanutel? Imeliste lapsnäitlejate juhitud lugu kestab peaaegu kaks tundi – see on täis ilusaid ja rahulikke kaadreid, ent ebameeldivat kulgemist. Õudusfilmina ei ole siin klassikalist ehmatust, kuigi kohati lähevad stseenid ikka päris tumedaks ja graafiliseks. Verd jagub ja Vogt ei karda publikut üllatada, minna kohtadesse kuhu arvame, et ei minda.

Sam Ashraf naabripoiss Benina on filmi staar. Tema ekraanile ilmumine toob külmavärinad ja tekitab tunde, et midagi läheb kohe käest ära. See ootus on vastik – teadmine, et kohe midagi juhtub. Ja siis juhtubki. Peategelane Ida (Rakel Lenora Fløttum) võlub enim eriti särava naeratusega, kuid Alva Brynsmo Ramstad kehastatud Anna võtab füüsilise näitlejana enamus tähelepanu endale. Eeldusel, et Ashraf ekraanil samal ajal pole. Stephen Kingi lugude ja "Lord of the Flies" lõhnaga õudusdraama on lavastatud laste perspektiivist, kus suurimaks kaebuseks on liiga pikk kestvus. 20 minutit ära lõigata poleks mingi probleem. Üleloomuliku elemendiga psühholoogiline õudusfilm on alati teretulnud ning "Süütud" on žanris mugava koha leidnud. Kindel PÖFFi soovitus.

8.5/10


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid