PÖFFi Värsked hoovused programmi raames linastuv "Sõjad" (originaalpealkiri "Guerres") on Kanadas valminud psühholoogiline draama, mis uurib ahistamist sõjaväe piiratud ruumides. Teemavaatlusesse tuleb võimupositsiooni kuritarvitamine, keelatud seksuaalne tung, issikompleks, bioloogia ja võrdne kohtlemine (ka ohvri abistamisel) meestekeskses suletud omaette ökosüsteemis. Nendest teemast olulisemalt provotseerivam on julgus küsida – kas vägistaja saab olla enda kuriteos kaasakannataja või lausa ohver?


Emma (Éléonore Loiselle) astub 20-aastaselt sõjaväkke. Osalt on see otsus kantud isa eeskujust, kuid veelgi rohkem mõjutab seda sisemine tühjus, olemise eesmärgitus. Sõjavägi sobib talle: distsipliin, kindlad alluvussuhted, kamraadelus. Kõik oleks hästi, kuid noore naise juba tekkivat sisemist rahu hakkab häirima seersant Richard (David La Haye), kelle suhtes tunneb ta tõmmet.




Film on keskmise tempoga kahe karakteri lugu, kus dialoogi põhimõtteliselt ei ole. Näitlejate osavus suhelda pilkude ja kehadega töötab kokku sisutiheda mitmekihiliselt laetud stsenaariumiga. Roy lavastajana ei tee midagi peadpööritavat, kuid Tremblay osavus kirjutajana nii palju keerulisi teemasid loomulikult voolama panna on hämmastav. Lugu paneb inimesed rääkima ning juhib tähelepanu probleemidele ühiskonnas, millest privileegitud osapooled pimedana mööda kõnnivad.

Mehed ei tunnista, et soosisene sundmõte "ole mees" ja "mehed ei nuta" tekitab lahendamata vaimsete ja emotsionaalsete probleemidega inimesi, kes teevad halbu tegusid. Naised ei tunnista, et "naised ja lapsed enne" ühiskonnas meeste elu ei ole väärtustatud ning neil puudub sotsiaalne tugisüsteem. Siin loos need ideed põrkuvad.



Osavalt monteeritud minimalistlik narratiiv näitab seda sügavat instinktilikku tungi ja suhtlust läbi kehade. Sugude vastandamine ja siis ühendamine, sest kiilaks ajatud peaga Loiselle on nagu poiss, kes näeb kleidis ilus välja. David La Hay kehastatud seersant Richard on vastikult kõhe. Vaikselt piilub kui ei peaks, hoiab kätte kusagil liiga kaua. On tunda, et mehel on mingi tõsine sisemine konflikt, mille lahendamine peagi ohvri nõuab. Loo puhul ei ole kerge pooli valida, sest film säilitab neutraalsuse kõigest hoolimata. Näitab publikule, et armastus ei ole ratsionaalne, samuti nagu inimeste tegelikud soovid. Kerge on väljast poolt sisse piiluda ja oma seisukohast mingisugust õigust karjuda, moraali dikteerida, kuid see pole meie lugu. Seal ei kehti meie reeglid, vaid Emma ja Richardi reeglid. Tugev film mõtete mõlgutamiseks, silmaringi avardamiseks.
Nagu sõber kinosaalis mainis – klassikaline PÖFFi film!




Hinne: 7/10


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid