PÖFF 25 | Ilu täies õies: "Maailma kõige ilusam poiss" näitab lapskuulsuse lõplikku hinda!

Doc@PÖFF ja Screen Internationali kriitikute valikus olev dokumentaalfilm näitab meelelahutusmaailma lõplikku hinda ühele lapsele, olles samal ajal õpetlik, häiriv ja kurb. Üks inimelu läheb tegelikult kiiresti ja antud loos loodud tugev kontrast noorest ning ilusast maailma otsas istuvast noorest Rootsi poisist Björn Andrésenist ja tema praegusest seisundist kui vananenud ja habetunud pensionärist.

Kuulsuse taga on tegelikult üpris eriskummaline elu, milles mitu tragöödiat ja seda film uuribki. Mis muutub noore poisi juures, kui terve maailm teda ära kasutab? Mida see globaalne seiklus kõik maksis? Meeldib väga Anderseni tsitaat: "Kui vaatame tähtede poole, siis kuhu suunas me tegelikult vaatame?". Laetud lause, mis antud loo kontekstis tähendab enamat.



15-aastasena kogetud kuulsuse tähesära varjutab veel 50 aastat hiljem Björn Andréseni elu. Aastal 1970 sõitis režissöör Luchino Visconti läbi pool maailma, et leida poissi, kes kehastaks tema filmis „Surm Veneetsias” Tadziot – täiuslikku ilu, nagu on kirjas algupärandi autoril Thomas Mannil. Otsitu leidis ta Stockholmist – õrna ja häbeliku noormehe, kellest sai pärast esilinastust maailma kõige ilusam poiss, nagu Visconti teda oma intervjuudes nimetas. Kuulsuse eest tuli paraku maksta.



Lugu algab legendaarse filmirežissööri Luchino Visconti näitleja otsinguga filmi "Surm Veneetsias" jaoks. Tal on vaja leida "maailma kõige ilusam poiss" ja Rootsis tal see ka õnnestub. See esimene kohtumine teismelise Björniga on tegelikult päris häiriv. Temast saab lihtsalt suvaline toode, keda lükatakse ja tõmmatakse, kasutatakse kuniks ta on veel noor ja ilus. Visconti isegi kirjeldab teda Cannes'i pressikonverentsil kui juba hääbuvat ilu – nii suvaline ja külm suhtumine on tegelikult uskumatu. Sealt edasi poisi kasutamine muutub globaalseks ja võtab eriti suured mõõtmed kaugel Jaapanis, kus temast saab lääneliku ideaalse ilu musternäidis.



Kõike häirivat ei hakka siin isegi vihjama, kuid mehe isikliku elu episoodiline harutamine on tegelikult kõige intrigeerivam. Lavastajad Kristina Lindström ja Kristian Petri avaldavad infot vaikselt, jättes publikule päris mitu sisemist šokki uute detailide õppimisel. On ka üks eriti emotsionaalne stseen, kus tekkis tunne, et vaatan pealt momenti, mis ei ole minule mõeldud. Tahtsin anda privaatsust, kuid kaamera oli nagu magnet ja stseen kestis.



Narratiiv on mõraline ja episoodiline lugu, mida on proovitud üheks kokku lappida, kuid see alati ei õnnestu. Ainukene lüli tükkide vahel on Björni enda kogemus, kuid publikuni kõik siiski ei ulatu, sest palju on loost puudu. Kestvuse piiramiseks on selgelt asju välja jäetud, kuid kõik esitatud küsimused saavad vastatud ehk mingisugune ühtsus on olemas.

Mind jäi kummitama Jaapani manga autori sõnad, kes märkas poisi silmades kurbust: "Visconti tabas kaamerasse ühe ilu täies õies, enne kui see närtsima hakkas.". Kui ekraanil Björni praegune elust räsitud versioon vaatas silma nooremale endale, siis minus käivitus isainstinkt. Sooviksin minna tagasi ja takistada tal sinna prooviesinemisele minemist, kuid kahjuks aeg on armutu.

Tegemist on Euroopa Filmiakadeemia aasta parima dokumentaalfilmi auhinna kandidaadiga.



Hinne: 8/10