PÖFF 25 | Hea ideega "Tsensor" eksib metsa teekonnal haigutamiseni
Noore Walesi naislavastaja Prano Bailey-Bondi Sundance’i festivalil esilinastunud debüütmängufilm "Tsensor" tõmbab kiirelt tähelepanu õudusfilmide kuldajastule omase stiiliga. Iga kaader on omamoodi ood mõnele tuntud klassikule või nagu maal mõnest graafiliselt novellist. Esteetiline pilt ja mõnusalt nostalgiline VHS kassettide hääl ja krabin on piisav, et hoida publiku tähelepanu...umbes 15 minutit. Sealt edasi esimene võlu kaob ja saabub teadmine, et midagi tegelikult muud siin pakkuda polegi.
Briti filmitsensor Enid (Niamh Algar) võtab oma tööd väga tõsiselt. Erilise innukusega soovitab ta kärpida ja eemaldada äärmiselt vägivaldseid, jõhkraid, veriseid ja seksuaalse sisuga stseene, ilma milleta pole neil filmidel ka enam mingit mõtet. Samal ajal piinab Enidit süütunne lapsepõlves kadunud noorema õe tõttu, kelle otsimisest pole naine veel päriselt loobunud. Kui Enidile antakse ülesanne uus film tsenseerida, äratab see temas mälestusi, mis tasapisi muutuvad õudusunenäole sarnanevaks kinnisideeks, kus piirid väljamõeldise ja tegelikkuse vahel on väga haprad...
Kogu narratiiv on tegelikult lühikene ja lihtne, pigem nagu täispikaks venitatud lühifilm, kus iga stseen kaks korda liiga pikk. Keskne idee on kütkestav ja mängib olulist rolli, et miks seda õudusfilmi üldse vaatama minnakse, kuid lugu ei paku tegelikult midagi. Õrna sotsiaalse kommentaari taga pole ühtegi konkreetset sisukohta. Ainukene tõeliselt huvitav aspekt avastada õudusfilmi teise õudusfilmi sees osutus paukpadruniks ning sellega kadus ka ülejäänud elujõuline laskemoon. Näiteks loo alguses sisse toodud poliitiline olukord filmide tsenseerimise ja päriselu vägivalla ümber on tegelikult sügav kaev, kust sisu ammutada, siis antud stsenaariumis see kuivas kokku peale esimest lonksu.
Mida see film meile öelda tahab? Üks karakter kulgeb ühest stseenist teise ilma konkreetsete kõrvaltegelasteta ja lugu püsib vaevu koos tänu Niamh Algar ennastsalgavale näitlejatööle. Esimese kolmandiku lõpus on selge, et film tegelikult ei lähe mitte kuhugi ning viimane kolmandik muutub täiesti talutamatuks ülevõlli kunstiplögaks, mida noored hipsterid teatrilaagis ümber lõkke ja paari ketšupipudeliga teevad. Lõbus neile endile, piinlik kõrvalolijatele. 84 minutit muutus haigutamise minimaratoniks ja olen päris kindel, et tegin nii HÕFFi kui Öised värinad programmi rekordi. Etteaimatav lõpp saabub hiljem kui sooviks, kuid läbi see siiski saab. "Tsensor" on aeglase kulgemisega sisutu õudukas, mis müüb ainult tabava visuaalse stiili ja hea ideega.
