Rase Lesja tappis oma truudusetu mehe ja läks seitsmeks aastaks trellide taha. Nüüd kasvatab ta Odessa naistevanglas oma last – koos teiste samas situatsioonis olevate emadega. Neid valvab Irina, kes otsib vangide kirju tsenseerides lohutust oma üksindusele. Kõiki naisi selles vanglas – vormikuuest sõltumata – seob igatsus armastuse järele.

Slovakkia kandidaat võõrkeelse filmi Oscarile jagab julgelt vangis olevate naiste lugusid, mis taanduvad kõik "kirest tingitud mõrvaks". Isegi huumor toetub faktile, et teatud asjad on naistele lubatud ja meestele mitte, seega tekkis huvi, et kuidas need naljad siin laiemale publikule peale läheksid kui sugu ära vahetada. "Miks sa vangis oled?" – "Armukadeduse pärast" - "Mõistan täielikult". Saal naeris ja mina ka, kuid kui seda räägiksid mehed samas situatsioonis? Naisi ülendav toon kaob kiiresti ja Kerekes jätab alles ainult bioloogilise funktsiooni, mis võtab kõik üle ja tundub olevat ainukene eesmärk nende naiste elus.

Vangivalvur Irina on nagu publik, kes vaatab neid naisi läbi raseduse, sünnituse, isiklikke kirjade ja kasvatuse. Lapsed saavad olla vanglas ainult kolm aastat, siis tuleb minna pere juurde või lastekodusse ning üksik Irina selgelt tunneb puudu sotsiaalsest elust. Ta pole küll vang, kuid trellida taga on nad kõik. Ta ihkab last ja mingisugust suuremat eesmärk, mis antud loo järgi on armastus. See sama armastus, mis kõik need teised naised sinna trellide taha saatis.

Emaduse ja nunnude beebide taustal on igapäevane rutiin, kuhu sisse mahub ka kool ja kohtunikuga rääkimiseks harjutamine. Tõelised ohvrid siin loos on lapsed, kes osaliselt sünnivad halbade asjaolude tõttu vanglas ja osaliselt on vahend emadele, et saada paremad tingimused ja kergemad karistused. Laste pisarad ja emadest eemale kiskumine lõikas ka kõige sügavamalt. Huvitav on näha, et soojades toonides ja tundlikult raamitud film põhimõtteliselt täies ulatuses naiste maailmast on tehtud mehe poolt. Ühtlaselt kütkestav tempo hoiab ekraanil toimuva alati huvitavana ning aeg möödub kiiresti.

Mind enim kütkestas naiste siiras jutustamine enda teekonnast vanglasse. Olgugi, et tulemuseks oli alati mõrv, siis see põhjendus, lein, leppimine ja kahetsus on nagu väiksem minidokk peidus muude sündmuste keskel. Samuti tahan kiita Péter Kerekese otsust publikut õrnalt šokikindaga paitada läbi naturaalsete naiselikke protsesside nagu sünnitus, rinnapiima pumpamine ja frustratsioon lapsega suhtlemisel. Need stseenid oli natukene pikemad kui ootasime ning fookus oli teravam kui harjunud. Hea on mugavustsooni liigutada ja nautida hea ideega kino.

Hinne 6.5/10