Yusuke Kafuku (Nishijima Hidetoshi) on teatrinäitleja ja -lavastaja, kes elab õnnelikus abielus oma näitekirjanikust abikaasa Otoga (Reika Kirishima). Ootamatult naine sureb, võttes endaga kaasa ühe saladuse. Kaks aastat hiljem saab Yusuke, kes ei ole ikka veel abikaasa kaotusest üle saanud, tööd ühel teatrifestivalil ja sõidab Hiroshimasse. Seal kohtub ta introvertse naise Misakiga, kellest saab tema autojuht. Misaki aitab Yusukel seisa silmitsi oma kadunud abikaasa müsteeriumiga, mis on teda kogu aeg kummitanud.

"Drive My Car" on tõenäoliselt selle PÖFFi parim stsenaarium, sest tundub nagu mahukas romaan, mis maalib pilte, inspireerib ja rikastab. Tundub veidi narr proovida seda kõike hoomata paari lõiguga, sest kihte on palju ning elemendid on omavahel kõik seotud, üks asi viib teiseni ja sündmuste hargnemine on nagu kõikuv Jenga torn. Tšehhovi mahukad tekstid näidendiproovides ja autosõidus võtavad uusi tähendusi kui karakterite eludes midagi muutub. Kõik on pidevas liikumises – olgu selleks siis igavesti töökorras olev Rootsi autotööstuse lipulaev Saab 900 või Yusuke Kafuku ise, kes ei tea kuidas enda olevikuga toime tulla.

Inimsuhted on keerulised ja elu seal ümber näiliselt veelgi keerulisem. See täiskasvanud ja küps lugu on tuttav meile kõigile, kuid tundub uus ja kütkestav, sest see pole meie. Kui mõju vaataja jaoks on vaikne ja vaevu tajutav, siis tegelased elavad n-ö "täiel rinnal". Elu annab ja elu võtab. Kes leiab ja kes kaotab. "Drive My Car" või "sõida minu autoga" on sümboolne mitmes aspektis, kus see sümboliseerib kellegi teise usaldamist, kontrolli loovutamist ning olles ise igavene autojuht ja kontrollifriik, siis see kõrvalistuja ärevus on mulle tuttav.

Ma ei keskendu antud juhul loo sisule, sest see film on mõeldud kogemiseks. Mingisugune kasvamine. Juba esimesest momendist, kui kuuleb lummava Reika Kirishima häält poeetiliselt jutustamas selles sensuaalses keskkonnas, on tähelepanu lukus. Isegi, kui sooviks eemale vaadata, siis enam ei saa. Iga moment on läbi mõeldud, kaalutud ja õigesse kohta pandud. Ekraanilt kumab empaatiat ja armastust ja see sulab kokku sellises veidras nostalgilises hüpnoosis, kus oleksin nagu laps kusagil sooja teki sees, ema taustal muinasjuttu lugemas.

Lavastuslikult on film vabakäeline keskkond, kus karakterid dikteerivad enda suunda, olles sarnane, kuidas Kafuku lavastab Tšehhovi tekste. Ja sealne mitmekeeleline kultuur loob situatsioonid, kus keegi ei saa üksinda enda ülesandega hakkama – neil on vaja abi. Sama idee kandus üle ka mujale, eriti just Yusukese ja Misaki autosõitudele. Auto pole enam ainult teekond perfektsuse saavutamiseks (Yusuke harjutab autos tekste kassettide pealt), vaid nüüd pigem nagu kahesuunaline pihitool, üks juhitud ja teine juhtija. Murakami autorina austab Jaapani traditsioone neid hüljates ja ka siin toimib sarnane peaaegu märkamatu üleminek. Ja selle kõige keskel Tšehhovi tekstid, mis kulmineeruvad selle filmiaasta ühes parimas stseenis – viipekeelne monoloog otse suurel laval.

“Drive My Car” on kindlasti selle aasta üks lemmikuid filme, kus ehk ainukene puudus on viimases kolmandikus pikale veninud avamine, mis tegelikult oli juba varem paika saadud (täpsemalt ei ütle, sest rikun ettearvamatu loo ära). Kuna see kestab kolm tundi ja on sügav draama, siis tõenäoliselt pühapäevasele filmisõbrale jääb liiga suureks tükiks, kuid eneseotsingul täiskasvanud inimesele on see ideaalne meepott, kuhu käppa kasta.

Hinne: 9,5/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid