Loo keskmes on Gucci nimi, mis kõlas nii magusalt, nii võrgutavalt ja meelitas naisi nagu suhkur herilasi. Luksuse, stiili, glamuuri ja võimu sünonüüm oli ka selle pere meeste jaoks needuseks, sest kunagi ei tea, kas naised nende ümber on seal armastuse, moe või rahalõhna pärast. Selle film on üle kolme aastakümne libisev šokeeriv lugu armastusest, reetmisest, langemisest, armukadedusest ja kättemaksust, mis viisid jõhkra mõrvani ühes maailma kuulsaimas moeimpeeriumis. Ja kõik see algas ühel peol kui noor Maurizio Gucci (Adam Driver) kohtas imeilusat ja salapärast Patrizia Reggiani (Lady Gaga) nimelist transpordi ärimehe tütart.

"Gucci tragöödia" on pesuehtne moetööstuse draama, see mida "Vaprad ja ilusad" proovis emuleerida. Sõna otseses mõttes skandaalne lugu perekonnanime tähendusest, väärtusest ning kui kaugele ollakse nõus minema moeimpeeriumis kontrolli säilitamise nimel. Staaridest punnis draamas astuvad ülesse lisaks eelnevalt mainitutele veel Oscari-võitja Al Pacino, Camille Cottin, Jack Huston, Oscari-võitja Jared Leto, Oscari-võitja Jeremy Irons, Reeve Carney ja Salma Hayek.
Produktsioonilt ja lavastuslikult tõeline meistriklass, Hollywoodi tipptöö, seega ei pea siin pikalt peatuma. Tehniliselt veatu, auhindade vääriline looming. Liigume selle keerulise ja mahlaka sisu juurde, see tõsieluline narratiiv, mis katab ligi veerandsajandit. Tundmatud stsenaristid Becky Johnston ja Roberto Bentivegna on hakkama saanud keerulise ülesandega ja suutnud kõik olulise pressida 160 minuti sisse, kuid kindlasti ei ole tulemus ideaalne.

Ma pole kunagi ühtegi Gucci toodet ostnud, pole plaanis ka tulevikus, kuid nagu enamus inimesi, siis brändist olen kuulnud. Sellest hoolimata on lugu kaasakiskuv ja ongi parem, kui ei tea mitte midagi. Lugu on tegelikult pereäris, mis on võtnud suured rahvusvahelised mõõtmed. Lihtne veisekasvatus on muutunud moeimpeeriumiks ja perekonnanimi suuremaks kui inimesed ise. Peagi hakkab sisemine võitlus, et kes on see "tõeline" Gucci ja lõputu ringi defineerimine, et mida see bränd peaks tähendama maailmale. Moe teema siiski ei domineeri antud lugu, vaid jääb teiste asjade taustale.

Film on tegelikult Patrizia Reggiani lugu, seega enamus ajast näeme ekraanil Lady Gaga ilusat näolappi. Ta kehastab kavalt ja ahnet naist, kelle ainukene soov on saada oma küüned taha Gucci varandusele ja võimule. Ta võrgutab malbe Maurizio, kes isegi ei soovi pereäris osaleda, ja hakkab meest manipuleerima tagasi moemaailma juurde ning läbi skeemide ja trikitamise vaikselt liikuma antud impeeriumi tippu. Lugu muudab tooni, kui Patrizia kohtub selgeltnägija Pinaga (Salma Hayek), peale mida võtavad sündmused üha tumedamaid toone.

Enne linastust Cinamonis tegin suurel ekraanil vaatajatele mälumängu, kus üks küsimus oli seotud Salma Hayekiga. Huvitav fakt – nimelt Hayeki praegune abikaasa omab Gucci brändi ning 2021 on kuulsa moeikooni loomise 100. aastapäev. Eraldi tooksin veel välja Jared Leto rolli kui Maurizio nõbu Paolo. Teda ei tunne siin kuidagi ära, kui varem pole just kursis, et see Leto on. Temale omaselt ta tahab vägisi üle näidelda, keerata igat kraani veidi liiga palju, kuid mingisugusel veidral põhjusel see sobib. Ta on koomiline vahepala ning hale kuju, kellele kaasa tunda. Kunstnik omast ajast väljas või siis keskpärasuse tipp, nagu Rodolfo Gucci (Jeremy Irons) talle räuskab.

"Gucci tragöödia" on üks nendest suurele ekraanile tehtud lugudest, mida publik armastab rohkem kui kriitikud. Siin võib tõepoolest lahti võtta loo struktuuri või episoodilist ehitust, võin palju energiat suunata faktile, et pika kestvuse juures publik tegelikult ei õpi ühtegi karakterit tundma, kuid ma ei saa samal ajal eirata midagi palju olulisemat – meelelahutuslik väärtus. Just see viimane on siin äärmiselt kõrge. Just sellepärast see 160 minutit tundub kui tund. Just sellepärast see on mõnus universaalne plaksumaisi ja kohtingufilm. Ärme mõtle üle ja lihtsalt naudime lugu maailmast, kuhu tavainimene ei küündi - ei füüsiliselt ega vaimselt.

Hinne: 8.5/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid