Jina (Gong Seung-yeon) on üksik noor naine, kes töötab kaardi- keskuses telefoninõustajana, oma vaba aja veedab ta veebis või telerit vaadates. Pärast ema lahkumist kardab Jina kaotusevalu kordumist ja hoidub seetõttu vahetust inimlikust suhtlemisest. See teeb ta osavõtmatuks võõraste murede suhtes. Iga päev kohtab Jina aga märke, mis võiksid ta tardumusest välja tuua. Kas ta tahab aga neid mõista? Kas Jina suudab purustada müüri, millega ta on end ümbritsenud?

Kerge lugu on sama kergelt ka lavastatud. Liigume läbi Jina rutinii, kus näeme naise emotsioonitut elu. Üksinda tööle, üksinda lõunal, üksinda õhtul televiisori ees ja üksinda voodisse. Ta ei ole otseselt õnnetu, sest teda saadab tehnoloogia taustamüra ja minimaalne tähelepanu oma isalt, kuid midagi on selgelt puudu. On tunda, et naine on leppinud oma rolliga ühiskonnas lihtsalt eksisteerida, teha liigutusi ja liikuda järgmisesse päeva. Tahaksin öelda, et ei tea Jina tundeid, kuid tean täpselt. Tõenäoliselt teab seda ka enamus publikut.

Kui Jaapanis nimetatakse taolisi inimesi hikimori või selle kergem variant otaku, siis Korea kasutab sõna holojok ja godoksa (üksinda surra). Godoksa ohvriks langeb ka Jina naaber, millest saab naise jaoks väike äratuskell. Ta küll suhtleb klientidega iga päev, kuid on rohkem robot kui inimene. Ta tellib oma toidu isegi läbi masina, et ei peaks sõnu ja pilke vahetama. Värskelt lahkunud ema ja saabunud uus töötaja, keda Jina peab koolitama, saavad naises toimuvate muutuste alguseks ja tegelikud soovid pressivad pinnale.

Narratiiv on suhteliselt hõre, kuid sõnum on tasakaaluks päris tihe. Hong Sung-euni morbiidselt vaikne, kohati isegi õudusfilmilik stiil läheb kaugemale kui lihtne üksinda olemise soov. Lugu on trendidest, mis surub noori inimesi üksinda olema, iseseisev olema kuni punktini, kus lihtsalt enam ei oska teistega suhelda. Seda näeme tegelikult igal pool, kus Facebook, Instagram ja muud taolised on võtnud üle suhtluse. Silmapilgud ja naeratused on virtuaalsed, mitte soojendavad ja meeldejäävad kontaktid.
Jinast maalitakse pilt, kus naine ei oska elust rõõmu tunda. Isegi idee enam ei kerki päevakorda, seega vajalikkus on kadunud. Selliselt peabki olema – vähemalt nii proovib ta ennast veenda. "Üksildased" on selgelt loodud kui kohalik kultuurifenomen, kuid peale globaalselt pandeemiat ei ole see enam ainult ülerahvastatud Aasia riikide pärusmaa. Aeglase tempoga draama võtab aega, et loole positiivne point anda, kuid debüütfilmina ei oskaks siit rohkem küsida.

Hinne: 7/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid