AASTA TOP | Need on 2018. aasta halvimad filmid


AASTA TOP | Need on 2018. aasta halvimad filmid
"Slender Man" - rohelisel taustal näeb ta tõesti õudne välja, filmis aga mitte. Ekraanitõmmis

Käes on aeg üle vaadata, mida tõi meile mööduv filmiaasta ning miks mitte alustada halvimatest filmidest, kuhu mahtus vahelduseks ka kaks Eesti filmi. Kõik 20 filmi linastusid ka Eesti kinodes või Netflixis. Teie ees on 2018. aasta halvimad filmid.

Nimekirjast jäi välja näiteks paljude arvates aasta halvima filmi tiitlit vääriv John Travolta "Gotti", sest mul pole õnnestunud seda veel näha ja ka "Holmes ja Watson" ("Holmes and Watson"), sest selle loo valmimise ajal polnud film veel Eesti kinodes linastunud. Kindlasti jäi nii mõnigi halb film aasta jooksul vaatamata, aga kõike alati ei jõua ning halbu filme ei peagi nii palju vaatama.

Kaalusin pikalt ka "Venomi" nimekirja lisamist, aga see rämpsfilm on aja möödudes ja pärast kustutatud stseenide nägemist aina paremaks muutunud, mistõttu ei nimetaks seda aasta halvimaks, vaid pigem pettumuseks, sest ei vastanud ootustele nii nagu näiteks "Surelikud masinad".

20. "Operatsioon "Hunter Killer"" ("Hunter Killer")

Seotud lood:

Suurepärane näide filmist, mis raiskab nii vaatajate kui ka kõikide asjaosaliste aega. Miskipärast lööb filmis kaasa ka alles hiljuti Winston Churchilli rolli eest Oscari võitnud Gary Oldman, kelle karjäär on tegelikult täis kummaliseid valikuid, mis väljenduvadki selles, et ühel hetkel mängib briti näitleja Valgevene diktaatorit märulikomöödias "Palgamõrvari ihukaitsja" ("The Hitman's Bodyguard"), teisel hoopis Oscaritega pärjatud ajaloolises draamas "Darkest Hour" Churchilli ning kolmandal jälle USA sõjaväe admirali palgatšeki nimel loodud täiesti mõttetus märulis ""Operatsioon "Hunter Killer"".

Filmi peaosas on Gerard Butler, kuid temalt juba ootame selliseid rolle. Selles aasta halvimate filmide nimekirjas kordub tema nimi ühe korra veel ning Butleri "Magnettorm" ("Geostorm") oli esindatud ka eelmise aasta halvimate filmide nimekirjades.

19. "The Kissing Booth"

Netflix laseb igas kuus välja niivõrd palju oma toodetud, levitatud ja sisse ostetud seriaale ja filme, et neil kõigil on raske silma peal hoida. "The Kissing Boothi" reklaamiti küll väga suure hoolega, aga tegu on abitu romantilise komöödiaga, mis oleks justkui pärit mõnest teisest ammu möödunud ajast, sest vaatleb noori ja nendevahelisi suhteid läbi väga arhailise pilgu.

Netflixis on niivõrd palju paremaid romantilisi komöödiaid ("To All the Boys I've Loved Before", "Set It Up"), mistõttu on kahju, et ka selliste filmide jaoks on ilmselgelt publik olemas.

18. "Võõrad: Öine jaht" ("The Strangers: Prey at Night")

Rasmus Rammo kirjutas filmi kohta nii: "Sellise filmi puhul ei paneks aga kinno minemata jätmist sugugi pahaks. Arvestades, et film oli kümme aastat tegemises, on tulemus ääretult hädine – võib-olla seepärast seda nii pikalt edasi lükatigi? Ka esimesele osale heideti ette rumalaid tegelasi ja ebausutavat sisu, kuid teise jao kõrval on esialgne "Võõrad" täielik meistriteos. "Võõrad 2" on nii loll film, et nende lolluste mõistmiseks peab filmi ise nägema – ja kuna see on nii loll, siis seda ma teil tegelikult teha ei soovita. Niisiis annan endast parima, et need rumalused kuidagi ikkagi kokku võtta."

17. "Day of the Dead: Bloodline"

Kellele oli vaja meie hulgast liiga vara lahkunud George A. Romero 1985. aasta zombiklassiku "Day of the Dead" uusversiooni? Tõenäoliselt neile, kes tahtsid näha samast filmist juba teist uusversiooni, sest 2008. aastal juba üks valmis. "Bloodline" on mõttetu ja tühi film, mis ainult labastab Romero pärandit.

16. "Viiskümmend vabastatud varjundit" ("Fifty Shades Freed")

Rasmus Rammo arvamus: "Öeldakse, et on rumal teha mitu korda üht-sama asja ja oodata erinevaid tulemusi. Seepärast pole uus (ja loodetavasti viimane) peatükk "Varjundite" saagast mingi pettumus. "Viiskümmend vabastatud varjundit" ("Fifty Shades Freed") on äraütlemata kehvake tükk filmikunsti, aga igaüks, kellele see veel üllatusena tuleb, on kas ignorantne või lihtsalt haugimäluga."

15. "Salaagent Max" ("Show Dogs")

Iga näitleja karjääri madalpunkti saab hinnata selle järgi, kui ta osaleb filmis, kus on rääkivad loomad. Kevin Spacey jaoks oli see kassile hääle andmine komöödias "Üheksa elu" ("Nine Lives") ja Brendan Fraseri jaoks hoopis "Karvapallide kättemaks" ("Furry Vengeance"). Will Arnetti puhul ei saa öelda, et tegu oleks tema filmikarjääri esimese madalpunktiga, aga pigem ilmestab hästi seda, miks ta peaks seriaalide juurde jääma, sest filmide puhul palgatakse teda ainult sellistesse rumalatesse rollidesse.

14. "Kesköö päike" ("Midnight Sun")

Filmi ainus päästev osis on Bella Thorne, kes osaleb küll kehvades filmides, aga suudab need oma esitusega vaadatavaks muuta.

Arnold Schwarzeneggeri poeg Patrick Schwarzenegger on aga süüdi selles, et tõi meieni sel aastal ühe kõige läägema osatäitmise. Film on aga niivõrd hingetult ja süüdimatult publiku emotsioone ära kasutavalt loodud, et raske on uskuda või kaasa elada ka siis, kui peategelane oma haigusesse sureb.

13. "Vändapidurid" ("Blockers")

Helen Schasmin kirjeldas filmi nii: "Film püüab üllataval kombel olla sotsiaalkriitiline, kritiseerides seda sama teismeliste rasedust ja selle võimalikke tagajärgi, nagu üksikvanemaks jäämine ja ilma isata kasvamine, lahutus, kaklevad endised abikaasad, kirglikud vahekorrad ja muud seksmängud. Ja ehk sellepärast on seda sorti filmi raske jälgida – see püüab võidelda kahel rindel korraga – olla naljakas, kuid samas õpetlik. Just selle tõttu jääbki kogu see komejant kuskile vahepealseks kapsahautiseks, millele oleks vaja natuke liha juurde panna või siis hoopis täiesti veganitele serveerida."

12. "22. miil" ("Mile 22")

Lauri Jürisoo arvas nii: ""22. miil" koosneb põhimõtteliselt ainult märulist. See pole iseenesest probleem – näiteks sarnase valiku teinud hiljutine "Sicario: Soldado päev" oli mulle vägagi mokkamööda. Murekoht on aga, et enamik ajast on raske aru saada, mis üldse toimub. Kaameratöö isegi ei ürita aidata ekraanist toimuvat head ülevaadet saada, vaid rõhutab kaost, mis inimeste mollimise ja tapmise ajal tegelikult valitseb. Justkui rõhutab, kui visuaalselt ebahuvitav ja ebakinolik säärane asi päriselus on. Selline hüplik ja kaoseline viis märulistseene esitada on õnnestumise korral vahel täitsa lahe, aga paljudel juhtudel mõjub pigem segadust tekitavalt ja väsitavalt."

11. "Orkaanirööv" ("The Hurricane Heist")

Esimese "Kiired ja vihased" ja "xXx" režissöör Rob Cohen värske film "Orkaanirööv" ("The Hurricane Heist") tõestas, et jabura sisuga thrillerid ei lähe enam peale. Filmi ei sallinud kriitikud ega ka kinopublik ning seda saab järeldada ka viletsast kassatulust.

Tegemist on taaskord filmiga, mis tõestab, et Rob Cohen pole enam see režissöör, kes ta enne oli. Pärast "xXx" suurt edu valmis tal veel "Stealth", "The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor", "Alex Cross" ja "The Boy Next Door", mis olid kõik ühtlase kvaliteediga ehk siis samamoodi halvad.

10. "Solo: Tähesõdade lugu" ("Solo: A Star Wars Story")

Katariina Rebane arvas, et "Star Warsi" uus eraldiseisev lugu Han Solo minevikust ja arenguloost pakub keskpärast meelelahutust ning suudab põnevust pakkuda vaid üksikutel hetkedel.

Rasmus Rammo oli sügavalt pettunud, et selles pole grammigi starwarsilikku kaasahaaravust, seiklushimu, emotsiooni ja hinge. "Solo" on umbes samal tasemel eellugude triloogiaga (episoodid I-III), ainult selle vahega, et Lucasel oli vähemalt midagi uut öelda.

Ka mina pean nõustuma, et see film oli sellisel kujul täiesti ebavajalik ja loodan, et Disney/Lucasfilm võtavad end kokku.

9. "Põrgu Jaan"

Kaur Koka esimene täispikk mängufilm "Põrgu Jaan" on üks nendest filmidest, mille tunned kohe ära, sest see meenutab Veiko Õunpuu ("Sügisball", "Püha Tõnu kiusamine"), Rainer Sarneti ("Idioot", "November") ja Sulev Keeduse ("Kirjad Inglile", "Mehetapja/Süütu/Vari") filme. "Põrgu Jaan" on aga nende hulgas ainus, mis näeb küll tõesti vapustav välja, aga mille süžee on nii õhuke, et ei õigusta mitte kuidagi pea kahe tunnist pikkust.

8. "Portugal"

Teatri - ja nüüd ka filmilavastaja Lauri Lagle "Portugal" on teekonnafilm eneseotsingust, milles on kohe tunda, et režissöör on ülesande kõrgusel, sest ilmselgelt oli meeskonnaliikmete vahel võimas sünergia, millest sündis Mirtel Pohla filmikarjääri parim roll ja kauni pildikeelega film. Kahjuks jääb mulje nagu pole ükski asjaosaline vaadanud teisi otsingufilme ega keskendunud stsenaariumile, sest olgugi, et filmi sõnum on mõistetav, siis mõjuvad kõik tegelased ja teemad poolikuna, sest need ei tule lihtsalt välja.

7. "Rampage: Purustajad" ("Rampage")

Seda Dwayne Johnsoni filmi oli kinos füüsiliselt valus vaadata. Olematu stsenaarium, olematud karakterid ja olematu lugu. Alles jäid ainult efektid, mis antud juhul tähendab, et saame näha, kuidas hiigelsuured krokodillid, hundid ja gorillad ringi laamendavad, aga sellistes efektides pole midagi uut ega huvitavat. Johnson müüb taaskord ainult iseennast ja õigusega, sest tema nimi müüb ja rahvas tuleb kinno, aga see muuda mitte kuidagi tõsiasja, et "Rampage: Purustajad" on igas mõttes piinlikult halb.

6. "Slender Man"

2009. aastal Something Awful foorumitesse postitatud töödeldud pildid pikast näotust lapsi röövivast olendist nimega Slender Man on aastate jooksul kujunenud üks mõjukamaid internetimütoloogiaid või siis Creepypasta osasid. Temast on valminud fännifilmid ja -videod, maalid ja igasugused pildid ning muidugi ka videomängud.

Film osutus oodatult täielikuks läbikukkumiseks. Seda lõigati mitu korda ümber, sest ühe Slender Maniga seotud juhtumi asjaosalised üritasid filmi linastumist peatada. 2014. aastal leidis aset juhtum, kus kaks 14-aastast tüdrukut meelitasid sõbranna metsa ja pussitasid teda 19 korda, aga õnneks jäi tüdruk ellu. Nad tegid seda väidetavalt Slender Mani nimel. Nad kartsid, et kui nad seda ei tee, siis tapab Slender Man nende vanemad. Telekanal HBO tootis juhtumi ja Slender Mani mütoloogia põhjal ka dokumentaalfilmi "Beware the Slenderman". Paljud kinod tulidki lähedastele vastu ja keeldusid filmi näitamast.

"Slender Man" on lausa arusaamatult vilets, sest seda on ilmselgelt jubedalt hakitud. Esimestes treilerites olnud stseene täispikas filmis polegi ning tulemus on täiesti poolik filmilaadne toode, mis poleks tohtinud eales kinodesse jõuda.

5. "Tõde või tegu" ("Truth or Dare")

Ideaalne näide sellest, et iga juhuslik idee ei tohiks olla uue õudusfilmi aluseks. Milleks ja kellele see film tehti? See jääb ilmselt filmitegijate enda teada. Rumal, halvasti näideldud ja lavastatud "õudusfilm" ehmatab ainult valjude helide ja ootamatute lõigetega. See on lihtsalt halb film.

4. "Robin Hood"

"Robin Hood" sai nii kinokassa tulemuse kui ka filmikriitikute arvamuse osas nii tugeva löögi, et 100 miljoni dollariga valminud ja küllaltki tuntud näitlejatega filmi võib lugeda selle aasta suurimaks põrujaks.

"Robin Hoodi" üks produktsioonifirmadest on ka Appian Way Productions, mis on Leonardo DiCaprio loodud ettevõte. Jääb üle ainult oletada, miks otsustas temasugune näitleja siduda end antud filmi produtsendina. 90-100 miljoni dollariga valminud suurte Hollywoodi filmide seas oli "Robin Hoodil" sel aastal kõige halvem avang. Film teenis avanädalavahetusega üle kogu maailma natuke üle 23 miljoni dollari (USA kassatulu oli üle 9 miljoni dollari).

Kriitikute arvustusi koondava Rotten Tomatoes hinnang filmile on praegu 15% ning tundub, et publik ei tundnud filmi vastu huvi mitte sellepärast, et see kriitikutele ei meeldinud, vaid pigem seetõttu, et seda reklaamiti vähe, film nägi väga keskpärane välja ja peamine põhjus oli kindlasti huvipuudus. Miks arvasid stuudiod, et rahvas tahab näha Robin Hoodi filmi, mis on niivõrd fantaasiavaene ja ilmselgelt ebavajalik?

3. "Meistervagad" ("Den of Thieves")

Palju paremate krimifilmide koopia "Meistervargad" varastab ideid kokku nii Michael Manni klassikust "Heat" kui ka Antoine Fuqua filmist "Training Day", kuid ei suuda nendega midagi peale hakata. Gerard Butler üritab kehastada piiripealset politseinikku, kes ei pea reeglitest lugu, kui on vaja jätiseid luku taha panna, aga film on liiga pikaks venitatud, ebahuvitav ja niivõrd vaimuvaene, et seda oli kinos lausa piin vaadata.

2. "Pilvelõhkuja" ("Skyscraper")

Dwayne Johnson võib olla üks enimteenivaid näitlejaid, aga see ei tähenda, et tema filmid on automaatselt head. "Pilvelõhkuja" üritab olla ropult kallis versioon "Visa hingest" (mees päästab jälle perekonda kõrghoones), aga välja kukkus ilmetu imitatsioon, mida ei päästa ka kallid efektid.

Johnsonil on olemas teatav karisma ja see tuli eriti hästi välja "Kiirete ja vihaste" filmides, aga filmid nagu "Pilvelõhkuja" ja "Rampage: Purustajad" näitavad ainult seda, et ta müüb oma brändi, milleks on tema ise. Filmid ei kannata aga mingisugust kriitikat. "Pilvelõhkuja" on tühi ja ebavajalik film, mis keskendub ainult Johnsonile kui märulikangelasele, aga seegi kukub labaselt välja.

1. "Nunn"

"Nunn" ehmatab ainult neid, kes tavaliselt õudusfilme ei vaata või ei pea neist lugu. Valju heli ja kiire montaažiga saab ka kõige paksema nahaga vaatajaid ehmatada, sest see pole tegelikult hirmus ega õudne, vaid väga odav viis saada kiiresti mööduvaid reaktsioone.

Mina vaatan kõiki õudusfilme ainult sellepärast, et näha, kuidas need mind ehmatavad ja õudust tundma panevad. Seda tegid sel aastal näiteks "Kena vaikne kohake" ("A Quiet Place"), "Pärilik" ("Hereditary") ning Netflixi "The Haunting of Hill House" ja "Bird Box", aga neil oli jutustada ka hea lugu, mis soovis midagi öelda. "Nunnal" pole midagi öelda, sest see on lihtsalt stuudio soov "Kurja kutsumise" õudusfilmide seeriat rahalehmana kohelda ja sellest viimast välja pigistada.