Idee Eli Rothist koguperefilme lavastamas ei ole küll nõnda šokeeriv kui suurem osa mehe senistest teostest ("Hostel", "Kannibalid"), kuid loogilisest kooslusest on asi siiski kaugel. Sellest hoolimata pole "Müstilise kellaga maja" ("The House with a Clock in Its Walls") sugugi kehvem kui iga teine lastele suunatud fantastiline Halloweeni-õuduslugu (à la "Hirmujudinad").
Loo keskmes on noor poiss nimega Lewis (Owen Vaccaro), kes pärast vanemate surma veidrikust onu (Jack Black) juurde elama saadetakse. Mees elab hiiglasuures kummalises majas, et mitte öelda tondilossis, mille seinte sisse on hoone eelmine omanik peitnud kella, mis keset ööd pahaendeliselt taob. Kellalööke jääb iga ööga aina vähemaks ning peagi selgub, et kell loeb päevi inimkonna hukuni. Lugu põhineb John Bellairsi samanimelisel lasteraamatul.
Rothi tugev lavastajakäsi paistab välja juba esimestest kaadritest. Kriitikud pole Rothi kunagi kõrgelt hinnanud ning tõelisi pärle mehe kõmulises filmograafias napib, kuid stiilitunnetus on (endisel?) õudusfilmilavastajal viimase peal – samalt mõttelt tabasin end ka "Kopp-koppi" ("Knock Knock") vaadates. Seetõttu on vahest isegi üllatav, et "Müstilise kellaga maja" on alles Rothi esimene film, mis nõnda tugevalt visuaalile panustab. Kuigi olin enne linastust veel skeptiline, tuleb tunnistada, et mees, kes möllab enamasti vere, kehaosade ja soolikatega, tunneb end koduselt ka võlukepikeste ja mustkunstitrikkidega. Režiiga kana kitkuda ei ole.
Õigupoolest pole kana kitkuda ka millegi muuga. "Müstilise kellaga maja" on igati asjalik ja sümpaatne koguperefilm, mis ei paista küll silma millegi erakordsega (erinevalt filmi laps-peategelasest), ent ei hakka üheski aspektis ka vastu, v.a see tobe fekaalihuumor. Seegi kaebus on aga marginaalne, kuna üldiselt huumorisoon filmi alt ei vea: Cate Blanchetti ja Jack Blacki, ekstsentriliste võlurite sõnavahetusi on tõeline lust vaadata. Õigupoolest Blanchetti ja Blacki sundimatu keemia filmi maha müübki – selliseid veterannäitlejaid lustimas näha on tõeline rõõm. Hingega asja juures!
Pisut jääb häirima teose antiklimaatiline lõpp, mis ehk lastefilmile sobilikult, kuid "päris" filmile ebasobivalt lihtsasti kätte tuleb. Kõikvõimsad kurikaelad saavad kiire lõpu, mille taga pole isegi mitte maagia, tegelaste kavalus või mõni suur katsumus – pahade tegelaste maailmavallutusplaan nurjatakse pooljuhuslikult. Kuigi lastefilmist võib teatavat lihtsust oodata ning selle ka andeks anda, jääb lõpuks siiski õhku küsimus, et kui filmi keskse probleemistiku lahendus ei tulene kuidagi eelnevalt toimunust, siis mis mõtet sel üldse on.
Niisiis täiskasvanud kinofännidele ma "Müstilise kellaga maja" soovitama ei kipuks, küll aga võite kinno kaasa minna põhikooliealise lapse või õe-vennaga, kuna fantastilist ja toredat leidub filmis küllaga. Spielbergi mõõtu Roth välja ei anna, kuid samas ei suuda seda enam ka Spielberg ise. Tsiteerin iseennast paari aasta tagusest ajast, tookord käis kommentaar "Hirmujudinate" ("Goosebumps") kohta: "See film on umbes-täpselt nii hea, kui üks Jack Blacki osalusega film üldse olla saab."
"Müstilise kellaga maja" alustab Eesti kinodes 28. septembrist.
