ARVUSTUS: "Elle" – vanameister Verhoeven üllatab ootamatult sügava suhtedraamaga


ARVUSTUS: "Elle" – vanameister Verhoeven üllatab ootamatult sügava suhtedraamaga
Isabelle Huppert filmis "Elle". (Foto: Forum Cinemas AS)

Legendaarne režissöör Paul Verhoeven loob meelelahutust, aga kui hakata kokku võtma, millest tema esitatud lood õigupoolest kõnelevad, siis on kokkuvõte alati üllatavalt diip.

"Elle"
Elle
Canal+
režissöörPaul Verhoeven
peaosatäitjadIsabelle Huppert, Laurent Lafitte, Anne Consigny, Charles Berling, Virginie Efira
Kinoveeb8
 Elle
(2016) on IMDb

Ta eelistab lühidalt projekte, mis kirjeldavad inimloomuse kirglikkust, pahelisust ja suisa veidrusi – aga ka seda, kuidas ootamatused toovad meie peidetud poolelt välja uusi tahke ja omadusi, mida meid endidki üllatada võivad.

Laiemale ringile on enam tuntud hollandlase tööd Hollywoodis, kus üks moodne klassika ajab teist taga: algupärane "RoboCop“ "Total Recall“, Sharon Stone’i korraks kõrgele tõstnud "Basic Instinct“, "Showgirls“, "Starship Troopers“, "Hollow Man“...

Ei maksa vaielda nende kunstilise taseme üle – eriti nüüd, tükk aega hiljem, kui ajahammas on neid lõbusalt purenud. Kõik nimetatud teosed oli oma ilmumise ajal märkimisväärsed.

Vahepeal on mees teinud kodumaal pikkade vahedega kaks hollandikeelset filmi, mis jäid ilma maailmse tähelepanuta. Aga nüüd on Verhoeven jälle tähelepanu keskpunktis, kergelt kõmulise, prantsuskeelse ja prantslastest näitlejatega valminud erootilise thriller'iga, mille räpase kesta all peitub ka intellektuaalselt erutav sisu.

Laurent Lafitte ja Isabelle Huppert filmis "Elle". (Foto: Forum Cinemas AS)
Seotud lood:

"Elle" jõudis maailma ette 2016. aasta Cannesi filmiorgial, tuuritas usinalt mujalgi festivalidel ning hakkab tasapisi nüüd eri riikides kinolevisse jõudma.

See on teemavalikult tuttav(lik) Verhoeven: kõik alguses loetletud tema tavapärased teemad võivad linnukese kirja saada. Aga tulemus pole mingi kerge meelelahutus ja kaugelt mitte peresõbralik. See on Verhoevenile ootuspärasest palju intellektuaalsem, sügavam ja küpsem.

"Elle“ keskmes on ärinaine Michèle, kes satub kodus ootamatult vägistaja ohvriks ja asub omal käel tolle isikut kindlaks tegema.

Nagu mainitud, meeldib režissöör Verhoevenile aga inimloomuse peidupooles sobrada ja uurida, kuidas ootamatused meis uusi tahke välja toovad. Seega ei maksa oodata mingit enam või vähem sirgjoonelist traumast ülesaamise või kättemaksu otsimise lugu.

Isabelle Huppert filmis "Elle". (Foto: Forum Cinemas AS)

Eri liine on üllatavalt palju, need puudutavad Michèle suhteid vanemate, poja, sõprade, kolleegide, eks- ja praeguste armukestega ning segunevad pidevalt.

Kuigi kesksel kohal on peategelanna, siis aeglane tempo ja 130 minutiline kestvus võimaldavad teisedki piisava põhjalikkusega välja "joonistada", et nad mõjuks värvikalt ja reaalsete isikutena, mitte karikatuuridena.

Miinus on see, et kohati fookus hägustub ja keskne liin kaotab kohati mõju. Tegijad suudavad küll pinget üleval hoida ja uusi asju sisse tuues seda vajadusel elustada. Aga mina oleksin isa liini üldse välja jätnud.

Ma pole lugenud linaloo aluseks olevat Philippe Djiani romaani „Oh...“, nii et võib-olla selline kärbe on võrreldav surmapatuga.

Torm on vist tulekul... (Foto: Forum Cinemas AS)

Aga isaliin ei ole nagunii nii jõuline kui teised ja tegelikult Michèle ongi tegelasena nii intrigeeriv osaliselt tänu sellele, et teda ei ole kindlatesse raamidesse surutud ega püüta naise olemust liiga lihtsalt ära seletada.

Kerge oleks ju lihtsustada, et näe, ta oli juba nooruses traumeeritud, pole siis, ime, et... Aga tänu tegijate julgusele lasta tegelannal oma rada käia ja n-ö hingamine leida, mõjub ta palju huvitavamalt.

Ta on nagu hoiatus moodsale mõistusest juhinduvale inimesele: mida enam end raamidesse ja ühiskondlikku "programmi" surud, seda enam hakkavad justkui nimme elus domineerima ähmased ja arusaamatud jõud. Allasurutu kogub jõudu ja väljendub lõpuks ettearvamatutes vormides.

Võtete ajal juba 61-aastane ekraanilegend Isabelle Huppert on oma osas suurepärane, mis on ka vajalik, sest muidu see film lihtsalt ei toimiks, Ta suudab oma hästisäilinud keha ja vaoshoitud ambivalentse sooritusega kütkestada nii intellektuaalsel tasandil kui ka... sellel tasandil, kus nii mehed kui ka naised ühte seksikat naist imetlevad.

See on kokkuvõttes auhindade vääriline mäng ja kuigi Oscarite kohta ei tea veel, siis näiteks kaks Kuldgloobuse nominatsiooni on juba olemas: Huppert kui draamanäitlejanna ja "Elle" kui võõr- ehk mitteingliskeelne film.

Kokkuvõttes võiks film nõks lühem olla, aga asi on kindlates kogenud kätes nii kaamera ees kui ka taga. See on kindlasti mu jaoks üks 2016. aasta mõjuvamaid kinokülastusi, millel on inimsuhete vastu huvi tundvale vaatajale mõndagi pakkuda.

Isabelle Huppert filmis "Elle". (Foto: Forum Cinemas AS)

Loe veel

Kui sellest mitmekihilisest teosest midagi kõrva taha panna, siis vast seda, et elu ei saa ainult ratsionaalselt seletada. Lihtsad seletused stiilis "x põhjustas y" viivad kellegi mõistmisel ainult poolele teele. Sama tähtis on püüda mõista, MIKS keegi midagi teeb.

See, et lugu ei rahuldu mustvalgete seletustega, ongi tugevaim argument selle sügavmõttelisuse kinnitamiseks.

Aga ega lõpuni mõistmine paneks linateost rohkem hindama. Trumbid on ikka põnevad sündmused, näitejate varjundirikas töö ja see, kuidas kõik kokku jookseb.

Lõpuks peaks vast selgitama, et "Elle" pole peategelanna nimi. Too on hoopis ju Michéle, mida prantslane sel moel ei lühendaks.

"Elle" on hoopis prantsuskeelne sõna naisisiku kohta, millele head eesti vastet pole. Filmi sisu ja tooni arvestades oleks "temake" lausa kohatu. Näiteks vene keel on siin otsetõlkeks sobivam ja venekeelne pealkiri on tõesti "Она", mis viitab lihtsalt naissoost isikule.

Filmi väärtust see muidugi ei kahanda ja "Elle" on kokkuvõttes muidugi kõlav pealkiri. Aga vähemalt teate, kui see algselt segadust tekitab.

"Elle" linastub Forum Cinemas kinodes alates 6. jaanuarist.