ARVUSTUS | "Lotte ja kadunud lohed" kuulub lastefilmide klassikasse


ARVUSTUS | "Lotte ja kadunud lohed" kuulub lastefilmide klassikasse
"Lotte ja kadunud lohed"Forum Cinemas AS

Janno Põldma ja Heiki Ernitsa "Lotte" filmiseeria on üks Eesti parimaid, kuigi pikki seeriaid on meil üldse vähe. Jaanuaris saab triloogiaks näiteks "Klassikokkutulek", aga rohkem väga ei meenugi. Filmitegijad on maininud, et see jääbki "Lotte" filmide seas viimaseks, aga sellest oleks väga kahju, sest Disney, Illuminationi ja DreamWorksi hittidele vahelduseks on väga hea vaadata ka Eestis tehtud kvaliteetseid täispikkasid animatsioone, mis ei jää Hollywoodile sugugi alla.

"Lotte ja kadunud lohed"
Lotte ja kadunud lohed
Eesti Joonisfilm
režissööridJanno Põldma, Heiki Ernits
peaosatäitjadEvelin Võigemast, Margus Tabor, Mait Malmsten, Mikk Jürjens, Tõnu Oja, Lembit Ulfsak, Priit Võigemast, Tiit Sukk, Merle Palmiste, Garmen Tabor, Elina Reinold, Tõnu Kark, Anne Reeman, Anu Lamp, Hannes Kaljujärv, Veiko Tubin, Jaak Prints, Sandra Üksküla Uusberg, Kristjan Üksküla, Jaan Lätti, Aldo Jakovlev, Lemme Vaher, Emma Koppel.
Kinoveeb8

"Lotte ja kadunud lohed" algab nagu tummfilm, mis võib nii mõneski kinosaalis tekitada elavat vastukaja. Seda järeldan sellest, et minu kõrval istunud 10-aastane õetütar küsis kohe, et miks Lotte isa Oskar ja Lotte mööda maja imelikult ringi sahmerdavad. Tegelikult ootasid nad kärsitult, mil tulevad rõõmusõnumid. Nimelt sai Lotte ema Anna uue lapse, kelleks on koeratüdruk Roosi. Lotte võtab värskelt sündinud ja samal hetkel ka kohe kõnelema hakanud õe kaasa, et leida mõni tore seiklus, mida Leiutajatekülas ikka kogu aeg leidub.

Juba filmi algus näitas väga hästi, et Janno Põldma ja Heiki Ernits mõistavad selgelt, et stseeni huvitavaks muutmiseks pole vaja ühtegi sõna. Kõik tegelased on nii ilmekad, nende liigutused nii tähendusest pungil ja nende karakter sõna otseses mõttes nii arusaadavalt välja joonistatud, et nende soovidest ja tahtmistest saab aru iga laps ja eks see ongi eesmärk.

Seotud lood:

Mis on seekord Lotte filmis teistmoodi? Perekonda sünnib Roosi, kes kohe Lottega seiklema läheb. Pärast kohustusliku tutvustusringi küla peal tutvutakse teadlastega (karu ja kala), kes väga eestipäraselt rahvalaule koguvad või siis täpsemalt nende esitusi lindistavad. See tekitab külas palju elevust ja nagu laulupeod ja Eesti laulud ja Superstaari saated ikka, tahavad kõik sellest osa saada. Ainult, et siin oskavad kõik enam vähem laulda ja esitavad lugusid erinevate tegelaste minevikust.

Põrsad laulavad ajast, mil nad vanasti meres elasid ja jänesed sellest, kuidas nende rahvas vanasti taevas elas. Kuid teadlaste suurimaks sooviks on leida lohed ja lindistada nende laulu. See soov viibki uutele seiklustele lohesid otsivad Lotte ja tema õe Roosi, jäneste portfelli ning muidugi ka laulda ihkava jänes Adalberti ja lohede laulu lindistada soovivad teadlased.

"Lotte ja kadunud lohed" Forum Cinemas AS

"Lotte ja kadunud lohed" ei ürita kordagi olla midagi, mida see pole. See ei ürita olla tõsine, kui kõik selles on nii naljakas. See ei tahagi konkureerida teiste animatsioonidega, sest selleks pole põhjust, kuna animatsiooni stiil on niigi omapärane ja meeldejääv.

Filmi suurim kvaliteedimärge seisneb aga häälnäitlemises. Me oleme kõik harjunud Hollywoodi animatsioonidega, kuhu on Eesti näitlejad omad hääled andnud, aga kuna see kvaliteet kõigub filmist sõltuvalt seinast seina, siis ongi hea vaadata Eesti animatsiooni, kus teevad kõik Eesti näitlejad häälnäitlemises osas suurepärase töö. Sealhulgas ka režissöör Janno Põldma 5-aastane lapselaps Helmi Tulev, kes annab hääle Roosile. Tema näitlemine tõi kohati tagasi posttraumaatilised mälestused sellest, kui sattusin kogemata Jänku-Jussi multikaid vaatama, aga see läks kohe üle, kuna megaarmsa Roosile hääle andmisega saab Helmi sootuks paremini hakkama, sest kõik produktsiooni puutuv on mäekõrguselt parem.

Kui Disney, DreamWorksi ja Illuminationi animatsioonid järgivad Hollywoodiliku loo jutustamise arusaamu ehk lõpus on pea alati vaja filmi sõnum või läbiv moraal puust ja punaseks lastele selgeks teha, siis siin seda pole. Kõik tegelased, nende teod ja tekst räägib enda eest. Lapsed saavad sellest ka ilma selgelt välja ütlemata aru.

Film on visuaalselt võimas ning Hayao Miyazaki stiili meenutav metsametroo ja "Muumioru lugude" animatsioonide looduskaadreid meelde tuletavad kaadrid lausa paitavad silmi. Film on lühike, aga väga meeleolukas, sest lausa kutsub valjuhäälselt kaasa elama. See on armas, liigutav ja hästi tehtud tujutõstuk.

"Lotte ja kadunud lohed" on praegu kinodes.