ARVUSTUS: Mõtlemapanev naerutaja: Klassikokkutulek, mis lõhnab Nahkpükste järele


"Klassikokkutulek"
"Klassikokkutulek"Foto: Pressimaterjal

Kui nüüd rabedalt filmi produtsendi Kristian Taska sõnu meenutada, on rasketel aegadel ikka head komöödiat tarvis. Just seda funktsiooni näib "Klassikokkutulek" täitvat ning saab oma ülesandega suurepäraselt hakkama.

90 minutit jaburat kodumaist situatsioonikoomikat on hea vaste USA toodetud absurdinaerutajatele. Jälgides saalis publiku reaktsioone, võib arvata, et olenemata küllaltki eriilmelisest seltskonnast, naerdi samade kohtade peale ja muiati unisoonis. Ometi oli tunda filmi algusest saati pisut liiga tugevat Nahkpükste lõhna, mis ei ole antud kontekstis halb, vaid lihtsalt liialt tuttav.

Vaatamata sellele, et linateos natuke seksistlike naljade laineharjal sõidab, saavad Malmsteni, Andersoni ja Kõrvitsa tegelaskujud vaatajale esimesest hetkest sümpaatseks. Küll aga jääb selgusetuks, kuidas nimetet kolm härrat ometi ühe lennu mehed saavad olla - Genka on ju nii noor! Meeste sünniaastaid vaadates on aga vanusevahe üllatuslikult olematu, kõik kolm on 1970-ndate esimeses pooles ilmavalgust näinud.

Henry Kõrvitsa kanda jäi oma ebakindlusega võitleva rokkstaari Toomase roll, kes enda puudujääkide kompenseerimiseks ohtrasti naiseihu kasutas. Ühel hetkel läks aga stseen ehk hea maitse piiridest pisut välja, kui Toomas voodis meelemärkuseta lebava neiu kehavõlusid viimase nõusolekuta füüsiliselt imetles.

Mait Malmsteni ontliku pereisa Mardi roll kujunes läbi filmi minu lemmikuks. Ilmselt osates näha tegelaskujus enda vanemate põlvkonna muresid ja rõõme, mille Martin Alguse mugandatud stsenaarium üsna tõesena vaatajateni toob. Ometi jäi Malmsteni kõrval lahjaks Maarja Jakobsoni mängitud Juta. Ago Andersoni Andrese kanda oli seltskonna õnnetu, ent optimistliku seltskonnalõvi osa, kes olenemata oma kurvast saatusest suutis kõikide teiste elus näha positiivset.

Mis tegi kodumaise komöödia eriti nauditavaks, oli väga kaunis kaameratöö. Silmapaistvalt maalilised aerovõtted, kaunis filmi järeltöötlus ja mõnusalt vaheldusrikas pildiliikuvus.

Filmi soovitan vaadata kõigil, kes tahavad südamest naerda, vaevamata end subtiitrite lugemisega, sest nii head emakeelset satiiri näeb kinos harva.