ARVUSTUS: "Neoondeemon" karjub vägivallast ja tühjusest, eelkõige tühjusest


ARVUSTUS: "Neoondeemon" karjub vägivallast ja tühjusest, eelkõige tühjusest
"Neoondeemon"Forum Cinemas AS

Neoondeemon on režissöör Nicolas Winding Refn’i kümnes täispikk film. Tema kõige edukamaks lavastajatööks tänasel päeval võib lugeda filmi "Ohtlik sõit" ("Drive"), Ryan Goslinguga peaosas. Sarnaselt "Ohtlikule sõidule", üritab "Neoondeemon" samuti sukelduda üksiku inimese sügavasse hingeellu, kuid seda läbi naispeaosalise, kes ei sõida mitte ohtliku ja võimsa autoga, vaid pistab rinda ülimalt konkurentsitiheda ning halastamatu modellimaailmaga.

"Neoondeemon"
The Neon Demon
Gaumont
režissöörNicolas Winding Refn
peaosatäitjadKeanu Reeves, Jena Malone, Christina Hendricks, Elle Fanning, Bella Heathcote, Karl Glusman, Abbey Lee, Desmond Harrington
Kinoveeb4
 The Neon Demon
(2016) on IMDb

Peategelane on noor (loe: alaealine) Jesse (Elle Fanning), kes on kidakeelne tegelane ning tema dialoog avaldub pigem vastandvärvide mängus ning nende kontrastide loomes ekraanil, kui märkimisväärses karakteristikas, rääkimata kangelannale osaks saavast mannetust katarsisest või selle puudumisest. Refn on positsiooneerinud oma kangelanna pjedestaalile – ning näitab vaatajale, kuidas toimib ühe alaealise ilusa neiu ekspluateerimine. See neiu ei räägi sulle vastu, tal pole omi mõtteid ega oskusi, tema ainuke eesmärk on olla ilus. Ehk mitte midagi uut, mida modellimaailma klišeede kohta juba räägitud ei oleks. Mis on see, mis annab filmile tummisust ehk liha luudele? See liha on sama hõre nagu portreteeritud modellid filmis, ümberringi jääb kumama tühjus ning nälg, mida ei suuda režissöör täita ka väga vinge elektroonilise muusika tümpsuga, üleküllastunud värvigammaga ning kohati hektilise montaažiga.

"Neoondeemon" Forum Cinemas AS
Seotud lood:

Milles siis probleem – äkki stsenaariumis? Nicolas Winding Refn’i tuntuima teos "Ohtlik sõit" põhineb raamatul, mis on omakorda kirjutatud ümber filmistsenaariumiks Hossein Amini poolt. Härra Refn’il "Ohtliku sõidu" stsenaariumi kirjutamisel osa ei ole olnud. "Neoondeemon"i filmiga on aga teised lood – režissöör on idee autor ja üheks kolmest stsenaristist, koos Polly Stenhami ja Mary Laws’iga, kummalgi stsernaristil eelnevat täispika mängufilmi kirjutamise kogemust ei ole; seega on filmi vundment ehk stsenaarium, kokku pandud kolme kesiste oskustega „ehitaja“ poolt – ja seda on hästi ka ekraanilt näha ja tunda: sündmused leiavad aset, aga ei tähenda palju, või siis tähendavad liiga palju ning tähendusi on seletatud värvidega, mitte sõnade või tegudega; vaid üks asi on kindel, millega filmis tegeletakse – see on ilusaks olemisega, mille annab pildikeeles kenasti edasi operaatori Natasha Braier.

Seega, pole ime, et filmi talad ehk struktuur on kesine ja ebaühtlase pikkusega, lüües segamini kõik, mis üritab filmis korda hoida – struktuuri vahendeid on kasutatud juhuslikult – põhielemendina on proovitud vaatajal südant pahaks ajada; lootma on jäädud muusikale, värvidele ning jahmatuste mõjule, mis arvatavasti on autorite nägemuse järgi niivõrd radikaalsed, et peaksid vaatajale mõjuma šokeerivalt – aga ei mõjunud, pigem oli lihtsalt tüütu ja rõve – kas filmide šokielement enam peitub seksis, vägivallas ja ilu obsessioonis, – see on liiga aastast 2000! Tegemist võib olla ka vana stsenaariumiga, mida aitas teostada ja promoda filmitööstusesse pürgiv Amazon Studios, ning film ei ole nii indie kui tahetakse, et vaataja arvaks.

"Neoondeemon" Forum Cinemas AS

Kordagi ei jäänud muljet, et näitleja (või siis ka rezissöör) oleksid väga pingutanud oma tööd tehes – ilmed olid näitlejatel samad, sügavuti ei mindud kordagi, ikka ja jälle see sama pilk tühjusesse, mis pidi rääkima rohkem kui sõnad ning tähendama enamat kui elu ja universum, kuid just need olidki need kohad, mis panid kõhklema filmi kui kunstiteose väärtuses – oli see kriitika Hollywoodi nooruse kummardusele ja kalle pedofiiliale, oli see imetlus või parastus modellimaailma suunas, või tahtis režissöör rõhutada, et kõik on üks suur vale ja elu ainuke liin on saada ära kasutatud, ära vägistatud, ära mõrvatud, ja et igal pool on perverdid? Ainuke absoluutne tõde on selles filmis üks – kui sa näed hea ja ilus välja, siis kohe kindlasti oled sa seest väga tühi, just nii tühi, et isegi tuul ei puhu enam kahe kõrva vahel ringi.

Ei jää muud üle, kui võrrelda omavahel filme "Neoondeemon" ja "Ohlik sõit", ning järeldada, et härra Nicolas Winding Refn’il ei tasu stsenaariumisse oma näppe toppida, eriti juhul kui ta pole päris kindel, mida ta öelda tahab, või kelle suunas kriitikat loopida. Lihtsalt ilusat pilti oskavad paljud komponeerida, aga sisu on see, mis teeb ühest filmist väljapaistva ja nõutud teose. "Neoondeemonil" on see potentsiaal olemas – olla ilusa pidiga kunstifilm, olematu dialoogiga, kuid kahjuks ta seda ei ole – "Neoondeemon" on väljanägemiselt kuri, kirju, üksildane loom, kuid hingetu – nagu modellimaailm?