ARVUSTUS: Omapärane õudusfilm "Patupuhastus: Valimisaasta" juba alt ei vea


ARVUSTUS: Omapärane õudusfilm "Patupuhastus: Valimisaasta" juba alt ei vea
"Patupuhastus: Valimisaasta"Forum Cinemas AS

"Patupuhastuse" seeria sai alguse 2013. aastal, mil tuntud õudusfilmistuudio Blumhouse'i toodetud odavfilm oodatust kordades rohkem raha teenis. Kriitikutele "The Purge" erilist muljet ei jätnud: selle lihtsakoelist ühiskonnakriitikat ei võetud tõsiselt ning ka põnevust ei jagunud uudsest kontseptsioonist kaugemale. Sellegipoolest otsustati "Patupuhastus" seeriaks venitada ning õigesti tehti, kuna suurenenud ressursid on sedapuhku kaasa toonud ka igast teisest aspektist terviklikuma ja parema teose. Tänavu oleme jõudnud kolmanda osa juurde.

"Patupuhastus: Valimisaasta"
The Purge: Election Year
Universal Pictures
režissöörJames DeMonaco
peaosatäitjadFrank Grillo, Elizabeth Mitchell, Mykelti Williamson
Kinoveeb7
 The Purge: Election Year
(2016) on IMDb

Nagu ennegi mainisin, lasub suur osa "Patupuhastuse" võlust selle algatanud idee peal: tegevus toimub tuleviku Ameerikas, kus ühel ööl aastast on kõiksugune kuritegevus legaliseeritud. Väidetavalt aitab selline teguviis kriminaale muul ajal kontrolli all hoida ning riik püsib üldiselt paremas korras. Kui loogiline või tulus selline lahendus tegelikkuses oleks, jääb meil loodetavasti praktikas teada saamata, aga kinolinal pakub säärane öö põnevust küll.

Kui "Valimisaastal" üldse mingeid probleeme on, peituvad need suuresti tema enda eelkäijates. Seeria esimene film kehtestas iga-aastase patupuhastuse jaoks kindlad reeglid ning "Anarhia" kinnistas neid, nii et kolmandal korral ei jäägi muud erilist üle, kui vaatajale suures osas tuttav info uuesti läbi kedrata. Iga "Patupuhastus" keskendub küll erinevatele tegelastele, aga nende teguviisid on sellegipoolest võrdlemisi sarnased – teha ära oma viimased toimetused, et turvaliselt koduseinte taha peituda – ning seetõttu tekitabki "Valimisaasta" hetkiti tunde, nagu kinoekraanil toimuv oleks juba korra või kaks pisut teistsuguses versioonis ära nähtud. Umbes filmi keskosas leitakse oma identiteet ning siis muutub olukord tõesõna põnevaks, aga üldpildis jääb värskusest siiski vajaka.

Seotud lood:

Põhjus võib iseenesest peituda ka selles, et režissööritoolis on juba kolmandat patupuhastust järjest James DeMonaco, kes oskab neid filme küll suurepäraselt lavastada – eraldiseisva teosena töötaks "Valimisaasta" fantastiliselt –, kuid siiski igal korral vaataja rabamiseks võrdlemisi sarnaseid võtteid kasutab. Muidugi võiks seda tingimisi ka positiivseks lugeda: kui palju meil üldse õudukaseeriaid jagub, mis niivõrd ühtse stiili ja sisuga uhkustada saavad? Pealegi paistab neljas osa vähemalt sisulisest poolest hoopis teistsuguses võtmes tulevat, nii et võib-olla ongi tulemuseks üks äraütlemata terviklik filmisari.

Tavalise kinokülastaja jaoks ei tohiks "Valimisaastal" aga suurt midagi viga olla – kui eelmiste osade nägemisest juba rohkem kui aasta möödunud, võib see vabalt esimese ja teise filmi kombel uudne ja huvitav tunduda. Korralikud näitlejad, stiilipuhas režii, ärev tempo ja kamaluga põnevust – suvise meelelahutusena seekordne "Patupuhastus" alt ei vea.

"Patupuhastus: Valimisaasta" on praegu meie kinodes.