ARVUSTUS: Oscarite show vaatajatel ei lastud kordagi unustada, et maailma meelelahutuse meka asub justnimelt Hollywoodis


Brie Larson ja Leonardo DiCaprio
Brie Larson ja Leonardo DiCaprio Foto: MIKE BLAKE, REUTERS

Akadeemia on rääkinud. Ööl vastu tänast jagas Ameerika Filmiakadeemia Californias 88. korda Oscareid ja kõik nad leidsid omale vägagi loogilise omaniku.

Paari positiivse üllatusega tõestati, et väärtustatakse aktuaalseid teemasid nagu inimkonna hooletu suhtumine loodusesse ja uuriva ajakirjanduse tõstmine pjedestaalile ajal, mil massimeediat kimbutab süvenemiskriis. Auhindadega julgustatakse stuudioid üha enam katsetustele, samal ajal kui show vaatajatel ei lasta kordagi unustada, et maailma meelelahutuse meka asub justnimelt Hollywoodis.

Kuldmehikeste kuldmehikese ehk parima filmi Oscari pälvis Thomas McCarthy ajakirjanduspõnevik "Päevavalgele", milles lihtsate vahenditega harutatakse lahti üks räpane katoliiklik saladus. Kuna lihtsuses peitub võlu, siis ongi suudetud vaataja hoida pidevalt konksu otsas, talle palukeste haaval infokilde jagades ning tehes ennastunustavalt andmevirnadesse süvenevatest ajakirjanikest kangelased, kes ei saa sõba silmale enne, kui tõest pole saanud avalik vara.

Tegu polnud teab mis üllatusega, aga suurfavoriidiks peeti siiski Alejandro González Iñárritu lavastatud inimene-vs-loodus visaduseepost "Mees, kes jäi ellu". Nagu viimasel neljal galal tavaks saanud, siis jagus parimale filmile ka stsenaristika kiitus. Sedapuhku originaalstsenaariumi eest.
Iñárritut pärjati teist aastat järjest parima lavastaja Oscariga ning lõpuks sai linnukese kirja ka Leonardo DiCaprio - mees, kelle Oscari (mitte)saamine enne tseremooniat vaieldamatult kõige rohkem kõneainet ja netihuumorit pakkus. Kahtlemata on DiCaprio selle ära teeninud, sest teist nõnda hea rollivaistuga näitlejat Hollywoodist naljalt ei leia. Alates vaimse puudega Arnie Grape’i kehastamisest Lasse Hallströmi suurepärases "Mis piinab Gilbert Grape’is" kuni filmidraama meistriklassini James Cameroni "Titanicus", kütkestava kelmi rollini Spielbergi filmis "Püüa kinni, kui suudad" või šarmantse suurmehe musternäidiseni Scorsese "Aviaatoris" ja nii edasi ja nii edasi. Seda nimekirja võikski selle artikli lõpuni jätkata. Mõlemad mehed tegid ka oma tänukõnes väga ilusad üleskutsed: üks võrdsuse, teine looduse kaitseks.

Sama filmiga oli seotud veel kolmas suur kunstnik ja tänasest juba kolmekordne Oscari-võitja, mehhiklasest operaator Emmanuel Lubezki. Tema loodud täpne ja kaunis piltjutustus inimese armetusest looduse ees oli kahtlemata tunnustust väärt. Nagu seda olid ka teised kaameratöö nominendid eesotsas Roger Deakinsi ("Sicario") või John Seale’iga ("Mad Max: Raevu tee").

Õhtu suurimaks võitjaks oli punt austraallasi "Mad Maxi" tehnilisest tiimist. Nad püüdsid enda võrku lausa kuus kuldmehikest (montaaž, kunstnikutöö, kostüümikunst, meik, helirežii ja -montaaž) ja näitasid sellega parimas võimalikus mõttes traditsioonilisele Hollywoodile oma hullusega koha kätte. Sellist visuaalset tulevärki nagu George Miller suutis "Maxi" torust välja lasta, jäävad kinokülastajad tõenäoliselt veel pikaks ajaks taga igatsema. Loodetavasti avab Milleri teos uksed Hollywoodi uuele suurele autorižanrifilmi lainele.

Üllatajateks võib lugeda ka Mark Rylance’i parima meeskõrvalosa Oscari võitu Steven Spielbergi filmis "Spioonide sild" tehtud rollisoorituse eest, sest millegipärast oli hakanud enamusele maailmast tunduma, et see võit peaks kahtlemata Sylvester Stallone’ile kuuluma. Paraku nii ei läinud ja briti teatrinäitleja lai ja soe naeratus ning tema aupaklik kõne panid Rocky Balboat selleks aastaks unustama.

Ootamatu oli ka Sam Smithi triumf bondifilmi "Spectre" jaoks loodud laulu "Writing’s On the Wall" eest ning välguna selgest taevast mõjus Alex Garlandi indie-ulmeka "Ex-Machina" võit visuaalefektide eest palju vaatemängulisemate teoste nagu "Marslane" või "Star Warsi" üle.

Ettearvatult võitis parima võõrkeelse filmi Oscari hõimukaaslaste ungarlaste "Sauli poeg". Isiklikult oli suurim pettumus eluloodokumentalistika võit tõsiseid teemasid puudutava ja südamesse klompi jätva dokumentalistika üle. Ehk "Amy" võit "Vaikuse näo" vastu. Ent kuna Hollywood kummardab siiski meelelahutuse, mitte sotsiaalse realismi poole, siis on Akadeemia säärast valikut lihtne mõista.

2015. oli väärt filmiaasta, mille parimad on nüüd pärjatud ja saab olevikule keskenduma hakata. Pea kõiki Oscari võitnud filme saab ka meie kinodes veel lähinädalatel näha, seega kiitus kodumaistele levitajatele ja mokaotsast kurbust ka, et ainsana jääb publikul täispikkadest võidufilmidest kinolinal nägemata Brie Larsonile parima naispeaosa Oscari toonud "Room".