ARVUSTUS | Palju kõneainet pakkuv kvaliteetfilm "Jokker" pole tavapärane koomiksifilm


Joker (2019)
"Jokker" ("Joker") - praegu kinodes. Foto: CAP/FB, Capital Pictures/Scanpix

"Jokker" on DC ja Warner Brosi koomiksifilmide jaoks uus ja julge samm hoopis teises ja loodetavasti ka õiges suunas.

"Jokker"
Joker
DC Films, Village Roadshow Pictures, Bron Creative, Joint Effort
režissöörTodd Phillips
peaosatäitjadJoaquin Phoenix, Zazie Beetz, Robert De Niro, Shea Whigham
Kinoveeb9
 Joker
(2019) on IMDb

Hoidsin ootused enne filmi võimalikult neutraalsed ja vältisin igasuguseid uudiseid, sest tahtsin seansile suunduda puhta lehena. Päris kiiresti sai selgeks, et DC viskas teada tuntud Jokkeri sünniloo minema ning tegi midagi täiesti uut. Peale filmi ei osanud koheselt mõtteid kokku võttagi, seega lasin paar päeva seedida ning nüüd võin julgelt öelda, et "Jokker" on suurepäraselt õnnestunud film ning DC võib rõõmustada.

Kindlasti peab mainima, et tegemist pole "koomiksifilmiga" sellises võtmes nagu publik tänaseks harjunud on. Siin ei ole mitte midagi naljakat ning enamus ajast on ebamugav olla. Atmosfäär on tihke, hapniku on vähe ning teadmatus saadab tervet filmi, sest kogu aeg on ohutunne üleval - mida loo peategelane Arthur Fleck küll järgmiseks teeb? Fookuses on psühholoogiline karakteri uurimine, olles peaaegu täies pikkuses Joaquin Pheonixi sooloetendus, mida on nauditav vaadata, kuid mida kummutab veider ja mitte täiesti selge sõnum.

"Jokker" ("Joker") - praegu kinodes. Foto: Niko Tavernise, Capital Pictures/Scanpix
Seotud lood:

Gothami linn on nii otseses kui ülekantud tähenduses rämpsu uppumas. Halastamatu suurlinn jätab ohvreid igale nurgale, kus kuritegevus ei ole silmaga nähtav vägivald, vaid vaikne elutahte lämmatamine läbi lõputu bürokraatia. Inimlikkuse kadumine ei ole midagi uut ning üksikud inimesed enam ei tähenda midagi. Arthur Fleck (Joaquin Pheonix) on hellahingeline mees, kes ei soovi midagi muud, kui olla rõõmus ja panna teised enda ümber naeratama. Päevasel ajal rõõmus kloun, õhtuti püstijalakoomik, kellel on ajukahjustusest tulenev peatamatu naerutuhin, mida mees ei saa kontrollida.

Kahjuks selles suures linnas ei ole kerge naeru leida, sest kummastav ükskõiksus kontrollib kõike. Fleck on sotsiaalselt ja süsteemselt isoleeritud, sest tema ei ole keegi, keda ühiskond peab normaalseks ning see kõik kuhjub mehe juba niigi nõrgale psüühikale suure hooga peale. Tema elu on täis ebaõnnustumist ja tühjust, mida sümboliseerivad pikad tänavad, tühjad postkastid, elutud majad ja katkine keskkond, kus mitte midagi ei tööta nagu peaks. Arhur Fleck või siis Jokkeri ei upu seekord kemikaalidesse, kuid upub ta sellegipoolest. Arusaamatu julmus ja suutmatus eluga hakkama saada jätavad endast talle järjest sügavama jälje, kuni juhtub see, mis juhtuma peab.

"Jokker" ("Joker") - praegu kinodes. Foto: Niko Tavernise, Capital Pictures/Scanpix

Alates esimest sekundist, kui Jaoquin Phoenix astub selgelt võltsi naeratusega suurele ekraanile, on kogu etendus mehe kontrolli all. Tema määrab terve filmi ning publik lihtsalt läheb sinna, kuhu mees juhatab. Filmi nägemus linnatänavatest ja keskkonnast on pigem Scorsese filmidele omased ning õõvastav psühholoogiline õudus on pigem moodne "Taksojuht" ("Taxi Driver") või "Ameerika psühho" ("American Psycho"). Peategelase hüüdnimeks on Happy (rõõmus), kellele meeldib teha nalja ja olla kloun, kuid terves filmis ei ole mitte ühtegi inimest, kes oleks rõõmus. Kõik on kurvad, pigem emotsioonitud, elavad ainult hingamise nimel ning igasugune eesmärk on ununenud, kui seda üldse kunagi oli.

Joaquin Phoenixi kondine keha ja veidrad tantsud on meeldejäävad hetkeni, mil mõistad, et ka see kuulub nüüd filmiklassikasse. Me räägime sellest teosest ja filmis olevatest stseenidest veel aastakümneid ning praegu on keeruline näha, mida see kõik endaga kaasa toob. Kerge on mõista, miks on film tekitanud niivõrd vastukäivad ülevaateid ja miks võib tekkida segadus filmi sõnumiga. Inimesed on väsinud ning siit ei ole kerge leida paralleele meie maailmaga, mis ei mäleta enam, mis on ratsionaalne ja rahulik mõtlemisviis, sest kõik on hüsteeria ja lõputu vastandamine ilma elulise halli toonita.

Loe veel

Arthur Flecki teekonda ilmestab imeline näitlejatöö, uskumatud detailid ja kõik need väikesed takistused, mis muudavad tema olekut. Vägivald ajab mehel selja ainult rohkem sirgu ning kontrollimatu naer muutub reaalseks naeruks, sest selline tragöödia saab olla ainult halb komöödia, kus hea nali on kohe-kohe tulemas. Terve produktsioon on kiiduväärt, sest asukohad on täpsed ning ajastu on truu, atmosfäär alati vankumatu ning linna valitseb alati kontrollimatu kaos, mis ei halasta. Muusika on imeline ja ühtlasi ka suur esma - ja järelmulje looja, jäädes kummiatama veel pikemaks ajaks. Muusika autoriks on hittseriaalist "Tšernobõl" ("Chernobyl") tuntud helilooja Hildur Guðnadóttir.

"Jokker" ("Joker") - praegu kinodes. Foto: Niko Tavernise, Capital Pictures/Scanpix

Kõik näevad filmis, mida soovivad ja see on "Jokkeri" võlu ja valu. Samasugune stiil läbib ka seda veidrat narratiivi, mille jooksul omandab Arthur vaikselt selle näo, mida linn temale maalib, unustades selle, mida ennist pidas väärtuslikuks. Selgelt on mõista, et filmitegijate motiiv on tõlgendada meie tänapäeva ning see toimib, kuid siin on üks oluline vahe kõikide eelmiste Jokkeritega, kes on ekraanile ja paberile astunud. Nimelt pole mitte kunagi varem olnud film Jokkeri poolel, vaid alati on Jokkeri sõnum kadunud teise, tugevama ja positiivsema taha. Sellel korral on raske mitte märgata, et film tegelikult õigustab, mida Jokker teeb.

Siit on hetkel puudu selge punkt, mida film proovib tõestada, sest kui kõik inimesed on halvad - nii rikkad kui vaesed, siis vahet ju tegelikult ole. Tasakaalukauss on liiga ühepoolne, et leida see mõistlik tasakaal, mida nägime Nolani imelises triloogias. Siit on puudu see sügav vastuhääl, mida vajab ka ebastabiilne Jokker. Ehk on see taotluslik ülesehitus maailmale, mida Batman nüüd päästma tuleb. Ehk on see peegeldus samast situatsioonist, kus üks kasvab välja hullumeelseks mõrvariks ja teine inimeste anonüümseks päästjaks. Ehk on see kõik alles suure rivaalitsemise algus, mitte üksinda seisev hale ja põlastusväärne karakteridraama, lugu ebakompetentsusest, saamatusest ja teiste süüdistamisest karistamiseni ja kättemaksuni välja.

"Jokker" pakub kõne - ja mõtteainet veel pikaks ajaks. Kvaliteetfilm on see kohe kindlasti, kuid ma ei oska endiselt öelda, kas seda saaks üldse superkangelastefilmide žanri paigutada. Seda peab iga vaataja ise otsustama.

"Jokker" on praegu Forum Cinemas kinodes.