ARVUSTUS | "Rambo. Viimane veri" on kõige kaasakiskuvam siis, kui kellelegi eriti võikal kombel haiget tehakse


Rambo: Last Blood (2019)
"Rambo: Viimane veri" Foto: Yana Blajeva, Capital Pictures/Scanpix

"Rocky" ja "Rambo" sarjad on märulikino legend Sylvester Stallone’i karjääris alati erilisel kohal olnud. Kumbki jääb omal moel defineerima või meenutama, et mida USA 1970ndate lõpu ja 80ndate märulitähtedelt oodati/oodata.

"Rambo. Viimane veri"
Rambo: Last Blood
Millennium Media, Balboa Productions, Templeton Media
režissöörAdrian Grunberg
peaosatäitjadSylvester Stallone, Paz Vega, Sheila Shah, Yvette Monreal
Kinoveeb7
 Rambo: Last Blood
(2019) on IMDb

Koos tegid need Stallone’ist nime, keda teavad needki, keda mehe loominguline pagas külmaks jätab. Pole siis ime, et ta ikka ja jälle nende armastatud tegelaste juurde tagasi pöördub.

Viiendat "Rambot" poleks siiski oodata osanud, kuna siin ei saa Stallone pelgalt kõrvaltegelaseks jääda, nagu "Rocky" saagat jätkanud "Creedi filmides. Loogiliseks küsimuseks kujunes, et kas võtete ajal juba 72-aastane legend on veel füüsiliselt pingutavaks rolliks võimeline.

"Viimase vere" puhul tabas mind kohe kaks meeldivat üllatust. Esiteks näeb Stallone küll vana välja, aga sugugi mitte mahakandmist väärival määral. Ta mõjub isegi kuldsesse ikka jõudnud imesõdurina täiesti „ostetavalt”. Siin on kindlasti kasu ka sellest, et ta ülakeha paljaks ei võta nagu "Rocky" filmide järjes "Creed” (2015), kus too vaatepilt tõi pähe võrdluse koos nahaga keedetud kanarümbaga, mis on päevakese külmkapis seisnud.

Teine meeldiv üllatus on see, kuidas Stallone ja ta meeskond on edukalt otsinud ja leidnud lahendusi, kuidas füüsiliselt nõudlikus – plahvatuste, tulevahetuste ja füüsilise vägivallaga pikitud saagas – vanaldast peategelast ikka endiselt tegudemehena näidata.

Seotud lood:

Selmet panna vanaks jäänud „kunn” ekraanil lihtsalt seisma ja tulistama või nuge ja lõhkekehi loopima, suudeti jätta mulje, et ta on täitsa arvestatavas vormis. Süvenedes saab muidugi aru, et Rambot näeb üldse mitte või siis väga vähe jooksmas, hüppamas, käsitsi võitlemas ja muud sarnaselt pingutavat tegemas, aga asja käigus ei mõju ta kunagi väetilt.

See, kuidas kangelane vastaseid kiiresti ja vaikselt kahjutuks teeb ja ellujäänutele lõkse seab, lisab tulemusele isegi teatud värskust või vähemalt eristab seda enamikest hetkel kuumadest märulitest.

Praegu on märulikinos trend pakkuda pigem pikki grandioosseid trikkidega täidetud sektsioone, aga "Viimane veri" meenutab elulist tõsiasja, et kellegi vigastamine ja elu võtmine käibki elus (või vähemalt oskajal mehel) kähku. Liigne jokutamine ja ilutsemine seab ju kangelasegi ohtu, sest annab vastaspoolele rohkem reageerimis- ja tegutsemisaega.

Mitte, et lugu ise elulisusega silma paistab. Sellega, et Rambo kuskil rantšos vaikselt vanadust veedab ja hobustega tegeleb, on veel usutav, aga teda taas vägivallarajale viiv sündmus ja ka kõik edasine on iseenesest aina ebarealistlikum, eriti finaal, kus pahad poisid otse ta koduõuele kisklema kimavad.

Suur lõpuvõitlus ja eriti selle toimumispaik muudavad loo juba parajaks koomiksiks või absurdiks, mille üle ainult muiata saab, kui linateos üldiselt mokkamööda pole.

Kes aga Stallone’i ja Rambot (endiselt) hinnata oskavad, tunnevad kõigist neist lõksuseadmistest ja valusatest äkksurmadest ilmselt lõbu nagu mina. Vägisi tuleb naeratus peale, kui mõtled, et mõni sektsioon filmist on justkui omaaegse ja hoopis teisest puust menuki "Üksinda kodus" ("Home Alone", 1990) steroididel uusversioon.

"Rambo: Viimane veri" Foto: Yana Blajeva, AP/Scanpix

Režissöör Adrian Grunberg on varem tegelenud filmides peamiselt äksistseenide lavastamise või režissööri abistamisega, mida on ka tunda. "Viimane veri" ongi kõige kaasakiskuvam siis, kui kellelegi ekraanil haiget tehakse – ja seda tavaliselt mingil üsna võikal kombel.

See iseenesest on loogiline, sest milleks muidu "Rambot" üldse jälgida, kui ei taha vägivalda näha. Küll aga mõjub üllatavalt, et suurem osa filmist pole täidetud kellegi nii-öelda füüsilise noomitamisega, vaid üritab jutustada lugu kangelase püüdest vähemalt elu videvik rahulikult niisama toksides ära veeta ja verise minevikuga lõpparve teha.

Siin võib eeskujudena näha "Creedi" või miks mitte ka koomiksifilmi "Logan" (2017). Aga tegelasi arvestades ka üldist vesternite temaatikat, kus maailma täidavad eelkõige karmid sirgjoonelised mehed ja kergemeelsed, õrnad ja naiivsed või pahatahtlikud naised.

Kui edukaks "Viimane veri" loovestmisel osutub – Stallone on muide üks kahest stsenaristist – jääb muidugi vaataja otsustada. Mulle tulemus sobib, kuigi möönan, et sisuliselt sügavuselt on see võrreldav klantsitud noorteseebika-sarjaga, mitte „päris” draamadega.

Veristamist saab muide näha alles kuskil 40 minuti möödudes. Aga kui, siis ikka „kogu raha eest”. Kokku ei hoita eluvedeliku ega kehast väljaturritavate/-tõmmatavate luude või muude osistega. Mõni hetk võib panna end ebamugavalt tundma isegi paljunäinud madinafänni, eriti need, mis seostuvad suurte nugadega.

Aga eks see teos eelkõige fännidele olegi, ja Stallonegi kannab näritud hingega supersõjardi rolli igati adekvaatselt välja, kui tema esitusele mingi lühike kokkuvõtlik hinnang anda. "Creed'i" eeskujul Oscari-nominatsiooni ei tule, aga piinlikkust tunda pole põhjust.

Peab siiski märkima, et kriitikud paistavad viiendat "Rambot" palju jahedamalt vastu võtnud olevat kui kinosõbrad. Saidil Rotten Tomatoes on kriitikute ja tavakasutajate üldhinded vastavalt 31% ja 84% (sajast), saidil Metacritic aga 29/100 ja 8.3/10.

Võimalik, et sealsed kriitikud hindasid peamiselt USAs ja UK-s näidatavat 89-minutilist varianti, mis on meile jõudnust 11 minutit lühem. Mida sealsed kriitikud siis ei näinud? Peamiselt proloog ehk sissejuhatav osa, kus Rambo päästab matkajaid.

Kokkuvõttes on "Viimases veres" vähem märulit kui ootasin, eriti võrreldes jumaliku neljanda jaoga (2008), mis on endiselt üks mu lemmikmäruleid, mis sellel sajandil ilmunud. Aga vaadatav ja omajagu väärikas lõpp ühele legendaarsele sarjale on see küll.

Mis veel hea: "Viimane veri" toimib edukalt ka eraldiseisva vaatamisena, kui eelnevat nelja jagu näinud pole või neist midagi ei mäleta. Ja nostalgiline lõpumontaaž meenutab, et Rambo kasutas vibu juba ammu enne, kui "Sõrmuste isand" sellest märulikangelaste moeasja tegi.

"Rambo. Viimane veri" on praegu Forum Cinemas kinodes.