ARVUSTUS | Saaga kuues film "Terminaator: Sünge saatus" on nõrgukesepoolse sisuga suurejooneline märul


Film Review-Terminator: Dark Fate
Arnold Schwarzenegger filmis "Terminaator: Sünge saatus" – praegu kinodes.Foto: Kerry Brown, AP/Scanpix

1980ndate ja 1990ndate alguse legendaarsemaid märulisarju on tagasi. Lähitulevikust saabub taaskord tapjarobot, kel vaid üks eesmärk – tappa isik, kellest kujuneb üks juhtkujusid inimeste suures sõjas masinate vastu.

"Terminaator: Sünge saatus"
Terminator: Dark Fate
Paramount Pictures, Skydance Media, 20th Century, Fox Tencent Pictures, Lightstorm Entertainment
režissöörTim Miller
peaosatäitjadArnold Schwarzenegger, Linda Hamilton, Mackenzie Davis, Gabriel Luna, Natalia Reyes
Kinoveeb7
 Terminator: Dark Fate
(2019) on IMDb

1984. aasta algupärane "Terminaator" ("The Terminator") sai klassikaks ja märulikino legendi Arnold Schwarzeneggeri üheks kuulsaimaks tööks, 1991. aasta järg isegi veel rohkem. Võib öelda, et kõik jätkuprojektid ("Sünge saatus” on sarjas kuues väljalase) on kõigest püüded seda võimalikult efektselt üle trumbata. Mida kinnitab ka tõik, et selle arvustuse kahe avalausega saab kokku võtta sarja viis jagu kuuest.

Erinevad ainult näitlejad, kes täidavad tapjaroboti ja tema sihtmärgi osi. Seekord on nendeks valitud Natalia Reyes ja Gabriel Luna, kellele pakuvad tuge Mackenzie Davis ning algusaegade veteranid Schwarzenegger ja Linda Hamilton.

Kuigi "Sünge saatus” on üldjoontes, nagu mainitud, sama lugu pildiliselt võimsamas kastmes, on see vähemalt kahes mõttes uuenduslik.

Esiteks jätab see kõrvale kolm eelkäijat ja moodustab triloogia kahe esimese jaoga, mida suur osa meist tegelikult silmas peabki, kui sarjast juttu. Teiseks – mis isegi silmatorkvam – on tootjad otsustanud püüdlikult järgida USA meelelahutustööstuse uut paradigmat, mille kohaselt peaks ekraanile jõudma rohkem kandvaid tegelasi, kes poleks valged, heterod ega mehed. (Linda Hamiltoni tegelanna on samas alati jõuline olnud, nii et esimene film ennetas trendi enam kui kolme aastakümne jagu.)

Seotud lood:

Sestap on Reyes ja Luna eksimatult latiinoliku välimusega, kuigi räägivad head inglise keelt, Davis aga androgüünse välimusega naine, kes valitud osaliselt püüdest ka mittetraditsioonilise seksuaalse sättumusega publikut ligi meelitada.

Mackenzie Davis filmis "Terminaator: Sünge saatus" – praegu kinodes. Foto: Kerry Brown, AP/Scanpix

Uuendamine pelgalt uuendamise pärast („sest nüüd peab nii!”) võib irooniliseks ja skeptiliseks muuta, aga "Sünge saatus" siseneb uude mitmekesisemate kangelaste ajastusse auga. Reyes, Luna ja Davis haakuvad oma tegelastega kõik kenasti, eriti Davis – ta tõestab end kõlbuliku ja usutava löömanaisena, kellel oleks kerge kohta näha kohta ükspuha millise suure märulisaaga järgmises peatükis, Bondist "Kiirete ja vihasteni".

Eks märul ongi tugevaim, mida teos pakub, nii et puhtalt vaatemängule mõeldes on need kaks tundi sinu aega väärt küll. Möll on esmaklassiline, teostatav vaid kopsaka eelarve puhul, aga ka oskuse ja hoolega kokku pandud.

Juba esimese poole tunni jooksul leidub nii palju suurejoonelist adrenaliininõristamist – kihutamist, plahvatusi, tulistamisi, käsitsivõitlust –, et mõnes teises filmis rohkem ei saakski. Kirss tordilõigul on sarjale omased tulevikusõja-vaated, kus inimkolbad liivas ja varemete all vedelevad. "Terminaatori" austajale toob see natuke nostalgiasegust mõnu kerre.

Schwarzenegger on osalenud sarja kuuest filmist viies ja vanade austajate rõõmuks on tema osalus "Sünges saatuses" ikka oluliselt kopsakam kui kolmandas või viiendas jaos (neljandas teda pole).

Nüüdseks 72-aastane vanahärra ilmub välja suhteliselt hilja, aga ei lase musklitel niisama tolmu koguda. Enamike füüsiliselt nõudlikke trikke teostavad tema eest muidugi kehadublant ja arvutiefektid, aga see selleks, enamik märulitähti ei saagi vigastusteohule mõeldes Jackie Chani kombel ise rassida.

Meeldib ka, et stsenaristid on Ah-nuldi legendaarse tapjaroboti-rolli uudse mõõtme lisanud, mis flirdib ideedega, et nii arenenud masin võib ajapikku heas mõttes inimlikumaks muutuda ja isegi midagi vaba tahte sarnast omandada. Paraku ei leia autorid säherduse uue mängumaa kaardistamiseks palju aega või mahti... aga lahe, et üldse tehti.

Linda Hamiltoni nii suurelt kaasamine on minu jaoks aga osaliselt pettumus. Temagi tegelane selles sarjas on legendaarne, aga võtku mind peni, kui proua jõuliselt üle ei näitle. Iga vähegi tugevam tundevirvendus lõkendab ta näos kui metsatulekahju ja muul ajal tundub miskipärast, et ta on nagu kergelt joobes.

See võib muidugi olla samas tootjate ja/või režissöör Tim Milleri ("Deadpool") nõue, et Sarah Connor peab kogu oma karastunud võitlejannahinge võimalikult „paksudes värvides” ekraanile laotama... aga tulemus on seeläbi märgatavalt vähem loomulik kui teiste osatäitjate omad. Võrdluseks tuli ootamatul kombel pähe Mickey Rourke botoxitud nägu mõnes hiljutises B- või C-klassi trilleris.

Hamiltoni soorituse juurest jõuamegi sujuvalt filmi nõrkuste kirjeldamiseni. Kuigi teos pakub palju silmailu ja vägevaid märulihetki ega mõju oma kahetunnise kestvuse juures liiga pikana, siis sisu on keskpärane. Selle võib tuua ilmekaks näiteks, kuidas loovestmise kvaliteet kannatab, sest jutustajad panid küll maailma ja toimuva kohta mingid üldreeglid paika, aga ei suutnud või viitsinud neid alati hiljem järgida.

Linda Hamilton filmis "Terminaator: Sünge saatus" – praegu kinodes. Foto: Kerry Brown, AP/Scanpix

Asi pole isegi selles, et lugu koosneb sarjale ootuspäraselt paljunähtud lõputust tagaajamisest, mille käigus kuri tegelane püüab heale otsa peale teha. Asi on selles, et vaatajana on keeruline elevust hoida, teades, et (a) keegi nagunii tõsiselt viga ei saa, sest muidu ei saaks jaht jätkuda ja (b) märul sisaldab ohtralt superkangelasefilmides tüütuseni korratud stampe nagu ülikõvade hoopide jagamine, nii et vastane läbi esemete ja/või seinte lendab, aga sellest kuidagi väetimaks ei jää.

See meenutab mulle kangesti igivanu kung-fu filme, kus tükk aega käsitsi kähmeldakse, siis üks osapool ilma hoogu võtmata kuhugi kõrgele müürile hüppab ja põgeneb ning varsti see kõik kordub.

Sarja kõrghetkeks peetavas teises jaos ("Terminaator 2: Kohtupäev”) mõjus veel talutavalt, et paha robot on praktiliselt võitmatu. Nüüd, ligi kaks aastakümmet hiljem ja kuuendal ringil on see lihtsalt tüütuvõitu, eriti kuna ta on superosav ja -tugev, aga ikka ei suuda pea terve loo jooksul sihtmärgini jõuda.

Kusjuures autorid ei vaevu isegi selgitamata, kuidas teda siis ikkagi maha nottida, kuigi kohe alguses lisandub tegelane, kes on enda sõnul pikalt tegelenud just terminaatorite tapmisega. Ja siis pool filmi hiljem järsku mainib keegi teine lahendusena killbox’i, kuigi ei selgita, mis see on.

Lühidalt, mu jaoks näitab see loovestmise madalat kvaliteeti, kui juurdled suurema osa kahest tunnist millegi tähtsa üle lootuseta seejuurs vastust saada ja siis järsku lõpu eel öeldakse, et oh yeah, seletus on muide selline.

"Terminaator: sünge saatus" on suurejooneline märul, mille pildilist poolt hindan tubli 9-ga ja sisu nõrgukesepoolse 4-ga. Kokku siis ülespoole ümardatuna 7. Ajaraisk pole, vaatamist väärib... aga nõrgematest aspektidest mööda vaadata ka ei taha.

"Terminaator: Sünge saatus" on praegu Forum Cinemas kinodes.