ARVUSTUS | Stephen Kingi ja Netflixi "1922" on tuim ja depressiivne


ARVUSTUS | Stephen Kingi ja Netflixi "1922" on tuim ja depressiivne
"1922"Ekraanitõmmis

2017 on tõepoolest olnud Stephen Kingi aasta ja nagu näha, ei jää enam puutumata ka tema haruldasemad teosed. "1922", millel kõnealune samanimeline linateos põhineb, ei ole isegi mitte Kingi täispikk romaan, vaid lühilugu kogumikus "Full Dark, No Stars".

"1922 "
1922
Netflix
režissöörZak Hilditch
peaosatäitjadThomas Jane, Neal McDonough, Molly Parker
Kinoveeb5
 1922
(2017) on IMDb

Tänavustest Kingi ekraniseeringutest on "1922" selgelt kõige tõsisem ja üheplaanilisem. Kui muidu kuulub kirjaniku käekirja ka must huumor, siis siin pole midagi peale depressiooni, meeleheite ja süümekate. Isegi pildikeel on tume, värvitu ja sünge, tegelastest rääkimata. Thomas Jane'i kehastatud Wilfred James, filmi peategelane, ei naerata loo jooksul kordagi – sülgab vaid maha, kortsutab kulmu ja rügab tööd teha. Aeg-ajalt ka mõrvab. Tore mees, eks ole?

Sümpaatiat ei tekita ükski tegelane, mööndustega vaid ehk perepoeg Henry (Dylan Schmid), kuid temagi motivatsioon on liialt üheplaaniline, et sügavamat huvi pakkuda. Seetõttu on film äraütlemata vaatajavaenulik, kuna ei paku meelelahutust ega pane tegelastele ka kaasa elama. Suhteliselt tuim vaatamine.

"1922" Ekraanitõmmis
Seotud lood:

Lool pole iseenesest väga viga ja ma ei kahtle sugugi, et Kingi esialgne novell on märksa paeluvam kui selle põhjal vändatud film. Kirjandussfääris pole sedasorti süümekalugu ometi midagi uut – Émile Zola "Thérèse Raquin" jälgib laias laastus sama malli, kusjuures ka filmi atmosfäär on üpris zolalik. King ise on sarnast temaatikat – langemine hullumeelsusse, mõrv kui probleemide lahendus jne – kasutanud "Hiilguses". Seal on see aga välja tulnud hoopis paremini, kuna Jack Torrance, erinevalt Wilfred Jamesist, on põnev ja karismaatiline tegelane.

Idee järgi peaks tegu olema slow burn tüüpi filmiga, aga enamjaolt kipub ta lihtsalt venima, eriti filmi teises pooles. Viimasest vaatusest jääbki vaid meelde üks Thomas Jane'i ja Neal McDonough' ühine stseen, kuna see on väheseid kordi, mil Jane'i igavavõitu ühemehe-show'st puhata saab. Pisut värskust pakuvad õõvastseenid, kuid needki hakkavad ajapikku korduma – kaua sa ikka ühe ja sama laiba peale ehmatada jaksad? Lühem kestvusaeg oleks kahtlemata kasuks tulnud.

"1922" Ekraanitõmmis

Kui "1922" ükskord läbi saab, ei jää meelde palju enamat kui Jane'i puine aktsent ja morn nägu, hunnik rotte, näritud nisa, surnud lehm ning kõndivad laibad. Film tervikuna ei paelu, kuid meeldejäävaid kujundeid ja elemente leidub sellegipoolest. Kingi fännid vaatavad selle vast kohusetundest nagunii ära; ülejäänud oodaku parem jaanuarini, mil Muschietti "See" ("It") Blu-ray peale tuleb.

"1922" on saadavalt Netflixi vahendusel.