ARVUSTUS | „The Occupant” – kõhe tulevikustsenaarium algava majanduskriisi ajaks

 (2)
ARVUSTUS | „The Occupant” – kõhe tulevikustsenaarium algava majanduskriisi ajaks
Netflixi film "The Occupant"https://la100.cienradios.com/

Hispaanlaste uus Netflixi triller „The Occupant” (originaalis „Hogar”) on äärmiselt ebamugav vaatamine – eriti praegu, kui näib võimatu ennustada, milline koletis võib areneda harjumuspärasest mugavusest ja staatusest loobuma sunnitud inimesest.

Vendadest režissööride-stsenaristide tandem David Pastor ja Àlex Pastor jutustavad loo edukast reklaamigurust Javierist (Javier Gutiérrez ), kes ei suuda leppida töö ja positsiooni kaotamisega ega sellega, et teda muutuvas keskkonnas järsku kellelegi vaja ei ole. Javier on piisavalt uhke, et lüüasaamist mitte oma naisele ja pojale tunnistada. Viimaseks piisaks karikasse saab vajadus müüa maha oma senine luksuslik Barcelona kodu, mille võtmed talle siiski taskusse jäävad. See avab mehele võimaluse maksta kätte uutele, pealtnäha temast edukamatele üürnikele.

Javier ei otsusta mitte labase kommunaalterrori kasuks, vaid astub salamisi Tomási (hispaania üks enim hinnatud filminäitlejaid Mario Casas) kingadesse, tehes endale tolle elu detailideni selgeks. Kui selgub, et Tomás on endine alkohoolik, kes kohusetundlikult AA koosolekutel käib, sünnibki Javieri peas suurepärane stsenaarium, kuidas mehe ja tema noore pere elu järk-järgult põrguks muuta.

Manipuleerimist on alati ebamugav pealt vaadata - iseäranis siis, kui kannatajaks on täiesti süütud inimesed. Ja „The Occupant" säilitab vaataja jaoks selle kratsima ajavalt ebamugava tunde kuni loo lõpuni. Filmi peategelane saavutab inimhingedega mängimises meistriklassi, asudes pealtnäha ohvrirolli ja mässides end nii oma kui Tomási pere silme all üha kasvavasse valedevõrku. Kriitikud on Javieri tegelaskuju võrrelnud Hannibal Lecteri omaga. Enesepäästmiseks ei kõhkle ta käsi määrimast isegi pedofiiliamaigulise afääriga.

Seotud lood:

„The Occupant" on vaoshoitud ja pingeline stalker-film, mille trumbiks on ettearvamatus. Kuni lõputiitriteni on võimatu prognoosida, milliseks lahendus kujuneb. Veri ei lenda, tegelased ei röögi ega peksa, publik ei võpata, aga tasapisi arenevat, vääramatut salakavalat vimma on hoopis ebameeldivam jälgida, seda enam, et õigluse võidutsemist võib ootama jäädagi. Režissöörid ei halasta ei Tomásile, tema väikesele tütrele Monicale ega vaatajale. Võikamaks muudab ekraanil toimuva ka soundtrack, kus on kasutatud nii mõneski trilleris varemgi kõlanud „Lakmé" lilleduetti.

Filmi autorid on öelnud, et soovisid portreteerida kriisijärgset Hispaaniat, kus heal järjel karjääriinimesed asendatakse kollanokkadega, kes teevad sama töö ära nelja euro eest, ent portreteerivad eneselegi ootamatult ilmselt ka tulevikku. „Meie peaosaline Javier on katkine peegel, millest kumab kõige koletislikumal moel läbi kaasaegse maailma suurim iha ja õnnetus - materialism," kommenteerisid nad.

Just seetõttu ongi film eriti hoiatav vaatamine praeguses paratamatuses, kus Javieri sugused jäävad elule jalgu valusamini kui nende vähenõudlikumad ja kohanemisvõimelisemad kaaskodanikud. Võimatu on ennustada, milleks meeleheitlikult staatuse ja omandi külge klammerduvad javierid selles olukorras võimelised on.

„The Occupantist" kujunes ühtlasi omal kombel ka monument: see on viimane Hispaania film, mis valmis enne kinotööstuse kokku kukkumist koroonaviiruse tõttu.