ARVUSTUS | Väga häirivat ja mõtlemapanevat "Jokkerit" ei tasu kinodes mitu korda vaadata

 (13)
ARVUSTUS | Väga häirivat ja mõtlemapanevat "Jokkerit" ei tasu kinodes mitu korda vaadata
"Jokker" ("Joker") - praegu kinodes. Foto: Imdb

Jokker” (“Joker”) on hullumeelne, häiriv ja mõtlemapanev film, mida tuleks tarbida mõõdukalt. Mida on õppida sellest teosest lisaks tõsiasjale, et on olemas neuroloogiline haigus, mis põhjustab kontrollimatuid naeruhoogusid?

"Jokker"
Joker
WARNER BROS. PICTURES, DC FILMS, VILLAGE ROADSHOW PICTURES
režissöörTodd Phillips
peaosatäitjadJoaquin Phoenix, Zazie Beetz, Robert De Niro, Shea Whigham
Kinoveeb9
 Joker
(2019) on IMDb

Todd Phillips'i film "Jokker" kujutab Arthur Fleck’i elu 1980. aastate suurlinnas, kus ta peab võitlema nii iseenda mõtete kui ka ühiskonnaga, mis on täis ebaõiglust ning kaost. Tegemist ei ole kindlasti traditsioonilise koomiksifilmiga, vaid pigem psühholoogilise draamaga, kus peategelasest saab juhuslikult Batmani seeriast tuntud Jokker. Sellest tulenevalt käsitlen antud linateost pigem trillerina.

Ma olen harjunud, et paljude filmide tegelik süžee hakkab pihta kusagil 20 minutit pärast algust: luuakse miljöö, tutvustatakse tegelasi jne. “Jokker” stardib esimesest kaadrist ja viiendalt käigult. Kindlasti ei saa väita, et film kulgeb liiga rahulikus tempos ja seda vaadates hakkaks igav. Ei! Filmi toon on kohe alguses tuntav ning see on sama läbiv nagu peaosalist mängiva Joaquin Phoenixi naer, mis kummitab mind isegi kaks nädalat pärast esilinastust.

"Jokker" on omamoodi paeluv, sest seda jälgides on raske kõrvale vaadata, kuigi vahepeal tahaks. Peategelasel on küllaltki häiriv olek: ta on kohmetu, ebalev ja naerab (tahtmatult) sobimatutel hetkedel. Joaquini miimika ja pilgud on omaette meistriklass, mis ei jäta külmaks ühtegi vaatajat kinosaalis. Mulle meenusid “Jokkerit” vaadates filmid nagu “Masinist” (“The Machinist”, 2004) ja “Reekviem unistusele” (“Requiem for a Dream”, 2000), sest kohati oli filmi olustik ja mõju sarnane. Iroonilisel kombel on ilmselt ka “Jokker” üks neist tulevastest kinoklassikatest, mida ma ei suuda üle kahe korra vaadata, sest see poeb naha alla ja jätab kibeda maitse suhu.

Seotud lood:

Vaatajatele antakse osaline info Arthuri taustast ja lõpuni ei saa olla kindel, kas tema kohta välja tulnud faktid olid tõesed või mitte. Film tekitab palju küsimusi, millele ei tule vastuseid ja mõistagi see ei meeldi kõigile. Mina nautisin Jokkeri segast ja salapärast tausta, sest antud tegelase puhul ei oota midagi enamat ega vähemat. Mul hakkas koheselt fantaasia tööle ja iga uus puänt lisas põnevust. Kes on Arthur päriselt? Mis juhtus tema lapsepõlves? Miks ta võtab seitset erinevat ravimit ja ei ole kinnises asutuses? Või äkki on ta koguaeg olnud seal? Vahet ei ole: see on Jokker!

Põnevusest puudust ei tule: kuulid lendavad, inimesed mässavad tänavatel, verd pritsib igasse ilmakaarde. Lõbus! Jah, tegemist on vägivaldse filmiga, sest see on triller. Jah, seda on ebameeldiv vaadata, sest see on ühtlasi ka draama. Tegemist ei ole erksates toonides glamuurse märuliga, kus kõik kuulid lähevad mööda ja tegelased pääsevad kriimustustega pärast autoavariid. “Jokkeris” on tunda valu, üksildust ja kannatusi. Kõige häirivamad filmid on tihti need, mis peegeldavad päriselu või potentsiaalseid olukordi. Need hetked filmis ajavad ihukarvad turri ja tõmbavad kulmud üles.

Minu lemmik osa oli kindlasti filmi lõpp, kus kõik paralleelselt aset leidnud sündmused kulmineerusid üheks suurejooneliseks etenduseks, mille keskmes oli meie peategelane. Loomulikult on filmi viimased kaadrid provokatiivsed ja see peabki nii olema. Ma ei mõista inimesi, kes eeldavad, et igal filmil on resoluutne või õnnelik lõpp. “Jokker” lõppes nii nagu see pidi lõppema: irvitades publiku üle. Vaatajad on selle etenduses kaasosalised ja nagu näha, siis diskussioon algab pärast lõputiitreid.

Igaüks saab valida, mida ta sellest filmist kaasa võtab. Teemade ampluaa on väga laialdane. Minu mõtted liikusid sellistel suundadel nagu sotsiaalhoolekande olulisus, tänapäeva klassiühiskond ja empaatia vajalikkus. “Jokkeri” filmis ei ole õigeid ega valesid vastuseid, sest seal ei olegi vastuseid. Jokker on öelnud: “Kui mul oleks minevik, siis eelistan, et see oleks valikuvõimalusega! HA-HA-HA!” (“Batman: The Killing Joke”; 1988).

"Jokker" on praegu Forum Cinemas kinodes.